Raoul Kurvitza loomingus ei ole ruum kunagi pelgalt ruum. See on vaimne maastik, teadvuse arhitektuur, kus mütoloogia, filosoofia ja isiklikud kujundid põimuvad üheks tervikuks. „The Entance to the Gallery of Seven Halls“ kutsub vaataja teekonnale läbi seitsme saali – läbi järjest süveneva maailma, kus iga järgmine värav viib lähemale tundmatule keskmele.
Kahel pool sissepääsu seisavad mütoloogilised olendid – justkui iidse pühamu vaikivad valvurid. Nende kohalolu märgib piiri nähtava maailma ja selle taga avaneva vaimse maastiku vahel. Keskel liikuv paat meenutab iidseid müüte hingede rännakust ning võib viidata nii Vana-Egiptuse teekondadele läbi pühade kambrite kui ka antiiksetele üleminekuriitustele. Nii muutub paat kandjaks, mis viib rändaja ühest maailmast teise – läbi elu, mälu ja teadvuse kihistuste. Värvid pulseerivad, vormid hajuvad ning reaalsus muutub millekski unenäolisemaks.
Raoul Kurvitz kuulub Eesti kaasaegse kunsti olulisimate uuendajate hulka. Rühm T asutajaliikmena, Eesti esimese Veneetsia biennaali esindajana ning mitmekülgse loojana on ta järjepidevalt otsinud piire kunsti, filosoofia ja vaimse kogemuse vahel. „The Entrance o the Gallery of Seven Halls“ on selle otsingu mõjuv näide – teos, mis avab ühe ukse teise järel, kuni vaataja avastab, et tegelik rännak toimub tema enda sees.
Sirje Helme kunstnikust ja Rühm T st: Olulise põhimõttena propageeris nii transavangard kui Rühm T subjektiivset, isiksuse ja emotsioonide keskset lähenemist kunstile, kunstniku täielikku loomingulist ja vaimset vabadust. Nende loomingu tõukejõud oli eksistentsiaalne pinge, tunnetus inimelu mööduvusest kõikses universumis. See pinge leidis nii transavangardi kui ka külma ekspressionismi puhul sarnase väljendusviisi pöördumises dramaatiliste, mütoloogiliste ja metafüüsiliste süžeede juurde just maaližanris
Raoul Kurvitz (1961 ) Haridus: Eesti Riiklik Kunstiinstituut ( EKA), arhitektuur; 1984 1985 – loonud koos kursusekaaslase Urmas Muruga interdistsiplinaarse loomingulise grupi Rühm T; mis kujunes 1980-dat e aastate ja üleminekuaja Eesti kunsti teedrajavaimaks kunstirühmituseks; 1997 – esindanud Eestit koos Jaan Toomiku ja Siim Tanel Annusega Veneetsia Biennaalil (ajalooliselt esimene kord kui Eesti oli Veneetsia Biennalile ametlikult kaasatud) 1999 – isiknäitus „Sümfoonia Si bemoll (”Postapokalüptika”)” Tallinna Kunstihoones, Kunstihoone Galeriis ja Vabaduse Platsil, mille eest autor pälvis Kultuurkapitali peapreemia; 1986 – 2013 – isik- ja grupinäitused Eestis, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias, USA´s, Hollandis, Poolas, Lätis, Leedus, Venemaal, Hollandis, Iisraelis, Itaalias ja Portugalis; tööd Eesti, Soome Rootsi, Taani Saksamaa, USA, Iisraeli, Prantsusmaa & Kanada era- ja institutsionaalsetes kunstikogudes; 2011 – isiknäitus „VOOL/ tööd” Tallinna Kultuurikatlas ja sound-art plaat „Forbidden to Sing”, mille eest autor pälvis Kultuurkapitali aastapreemia; 2013 – ülevaatenäitus KUMU´s, 2023 – Itaalia transavangardi ja Eesti külm ekpressionismi ( Nende meeltes on lõputu universum ) ühisnäitus KUMU s.
