Neeme Lüdimois (sündinud 1955 Tartus) kuulub nende Eesti kunstnike hulka, kes on järjekindlalt loonud omaenda äratuntavat universumit väljaspool moevoolusid ja rühmitusi. Neeme Lüdimoisi maalides ei allu maailm loogikale, vaid unenägudele. „Tõkkejooks olematusesse“ viib vaataja maastikule, kus aeg näib olevat peatunud pärast mingit seletamatut sündmust. Kuivanud puud, pragunenud pinnas ja vaevu tajutav horisont loovad maailma, mis asub kusagil reaalsuse ja alateadvuse piiril.
Kompositsiooni keskmes olev purunenud muna mõjub ühtaegu sünni ja hävingu sümbolina. Selle sisemusest paistev valguskese ei tähista mitte niivõrd lõppu kui hetke, mil ühest maailmast sünnib teine. Kas tegu on teekonnaga tundmatusse, surma, uude algusesse või hoopis iseenda sisemaastikku?
Lüdimoisi tugevus peitub võimes ühendada täpne maaliline teostus ja filosoofiline mõistatus. Iga ese sellel pildil näib olevat märk millestki suuremast, kuid ükski neist ei anna lõplikku vastust. Nagu hea sürrealistlik teos ikka, ei jutusta maal kindla alguse ja lõpuga lugu vaid loob maailma kus lõpud ja algused ei olegi enam defineeritavad.
Teos pärineb kunstniku loominguliselt küpsest 1980. aastate perioodist, mil tema maalides põimusid sürrealism, sümbolism ja eksistentsiaalsed teemad, kus nähtav (sürr)reaalsus on vaid värav millegi sügavama juurde.
Neeme Lüdimoisi on vahel nimetatud koguni „Eesti Salvador Dalíks“. Nagu Dalí, ehitab ka Lüdimois üles maailmu, kus esemed kaotavad oma tavapärase tähenduse ning muutuvad kummituslikuks alateadvuse keeleks. Ent kui Dalí maailm on sageli teatraalne, bravuurikas ja psühhoanalüütiline, siis Lüdimoisi loomingus on rohkem põhjamaist vaikust, eksistentsiaalset üksindust ja filosoofilist mõtisklust. Ja just seetõttu jäävad need sageli kauemaks meelde.
