„Pinevik“ kujutab hetke, mil kõik märgid viitavad lähenevale draamale. Torm kogub jõudu, meri muutub rahutuks ja kalapaat on saaki täis. Paadi keskel istub kalur, kes näeb välja nagu oleks ta eksinud mõnest James Bondi filmist otse Läänemere räimehooajale. Midagi on kohe juhtumas. Küsimus on ainult – mis? Kas naine jõuab enne tormi kaldale? Kas paat peab vastu? Kas silmapiiril paistab päästev rand või järjekordne probleem?
Kähr pakub kõik need võimalused välja, kuid peidab tegeliku pinevuse hoopis maali paremasse serva. Paadireelingul on kajakas, kelle elus on saabunud võib-olla kõige olulisem hetk. Bonditar vaatab kõrvale. Kala on käeulatuses. Võimalus avaneb vaid sekundiks. Kajaka peas toimub ilmselt keeruline strateegiline analüüs: “Praegu või mitte kunagi! Kas ma kaotan ainult kala või ka eneseväärikuse?!” Sest olgem ausad – kui paadis istub tormi trotsiv mustas lateksis merineitsi, kes sõuab läbi vahutavate lainete nagu viimane viiking, siis ükski mõistlik lind ei lähe temaga konflikti otsima. Aga üks korralik räim on siiski üks korralik räim.
Nii räägibki „Pinevik“ kahest täiesti erinevast draamast. Ühes võitleb inimene looduse jõududega. Teises võitleb kajakas tasuta lõunasöögi eest. Kumb neist lõpuks võidab, jääb vaataja otsustada. Mina paneks oma raha kajaka peale. Ta näeb välja nagu tal oleks plaan.
Heiki Kähr(1967) kuulub nende kunstnike hulka, kes valdavad ühtviisi hästi nii realistlikku maalikeelt kui ka visuaalse loo jutustamist. Reeglina lugude, mida päriselus tõenäoliselt kunagi ei juhtu, kuid mida vaadates tekib tunne, et äkki siiski juhtus. Tema tehniline realism on sedavõrd tugev, et isegi absurdsus tundub korraks usutav.
