Esmapilgul mõjub Ivar Kaasiku „Auto #4“ nagu popkunsti ja sürrealismi kohtumine suvisel sünnipäevapeol. Aga mida kauem vaadata, seda vähem räägib see autodest ja seda rohkem kujutlusvõimest, mälust ning ajast.
Keset maali kerkib vikerkaarevärviline kaar. See meenutab korraga naeratust, silda ja 1970.–1980. aastate optimistlikku usku tulevikku. Kuid nüüd mõjub see optimism juba teisiti – mitte lubadusena sellest, mis alles tuleb, vaid mälestusena sellest, mida kunagi loodeti. Õhupallide vahel hõljuvad autod, mis kunagi sümboliseerisid liikumist, edenemist ja tulevikku. Tänaseks on need kadunud tänavapildist peaaegu täielikult. Nad on muutunud pisut lömmis mälupiltideks, mis jonnakalt keelduvad kadumast. Kaasik ei maali siin niivõrd autosid kui terve põlvkonna unistusi. Tehnika, loodus, mängulisus ja nostalgia põimuvad maailmaks, kus reaalsus on korraks peatunud ning aeg kaotanud oma tavapärase suuna.
Kunagi olid need autod tuleviku sümbolid. Täna mõjuvad nad nagu pensionile jäänud nõukogude kosmonaudid – kangelased ühest maailmast, mida enam ei ole. Õhupallide vahel hõljudes ei liigu nad enam homse poole. Nad liiguvad tagasi sinna, kust kõik algas – meie ühisesse mällu.
Ivar Kaasik (1965) on Kuressaarest pärit maali- ja ehtekunstnik, kes elab ja töötab alates 1990. aastate algusest Berliinis. Tema looming ühendab fotorealismi, popkunsti, sürrealismi ja kontseptuaalse mõtlemise. Kaasiku teoseid iseloomustab oskus siduda argised objektid laiemate kultuuriliste ja filosoofiliste tähendustega. Rahvusvahelise tunnustuse tõi talle 1996. aastal Pariisis võidetud mainekas De Beersi teemantehete peaauhind, kuid samavõrd hinnatud on tema isikupärane ja mänguline maalilooming.
