Rein Tootmaa aitas Peeter Mudistil kokku panna tolle raamatut “Ratsukäik”. Sõbrunedes on koos ka töötatud: esimesi koosmaalitud töid esitlesid Mudist ja Tootmaa 2005. aastal ühisnäitustel “Fuuga ja veskirattad” just Kuressaares ja Jyväskyläs.
Teose „Kallistus“ kompositsiooni keskmes on kaks figuuri, kes näivad ülejäänud maailma hetkeks unustavat. Nende ümber keerleb värvide voog – kollased, roosad, sinised ja rohelised pinnad ei kujuta mitte niivõrd ruumi kui tunnet. Võib olla on see maailm, mida nähakse siis, kui silmad sulguvad ja inimene toetab pea kellegi õlale.
Peeter Mudisti käekirjale omane värviküllus ja vahetu maaliline energia on siin selgelt äratuntavad. Vormid jäävad kohati lõpetamata, piirid hajuvad ning just seetõttu muutub teos usutavaks. Armastus ei ole kunagi täiuslikult sümmeetriline ega lõpuni seletatav. Ta on hetkeline, habras ja samal ajal tugevam kui kõik sõnad.
Eraldi tähelepanu köidab kompositsiooni paremas servas seisev sinine kuju. Kas tegemist on lapse, ingli, mälestuse või hoopis nähtamatu kaitsjaga, jääb vaataja otsustada. Ometi muudab just see figuur teose tähenduse avaramaks. Võib-olla on see laps. Võib-olla on see ingel. Aga võib-olla teadis Mudist lihtsalt midagi, mida meie kipume unustama – et iga tõeliselt hea kallistuse juures on alati kohal veel keegi peale nende kahe inimese. Nimetagem seda siis armastuseks, saatuseks või imeks.
On räägitud, et teos võib kujutada Peeter Mudistit koos oma abikaasaga. Kas see vastab tõele või mitte, polegi lõpuks kõige olulisem. Oluline on see, et maal usub sellesse hetke. Ning vaataja usub koos temaga. Iga inimene vajab elu jooksul kedagi, kelle embuses muutub maailm korraks vaiksemaks. See maal on pühendatud just sellele hetkele.
