Lepo Mikko „Linn“ (1971)
Lepo Mikko „Linn“ kujutab suurlinna psühholoogilist portreed. Esmapilgul haaravad pilku neoontulede rütmid ja kabareelikud vihjed. Punased ja kollased pinnad vilguvad nagu reklaamid vihmasel õhtul, samal ajal kui keelumärgid, suunaviidad ja hoiatavad sümbolid lõikavad kompositsiooni nagu linnaruumi nähtamatud käsud. Kõik põimub kihiliseks kollaažiks, kus linn ei ole enam geograafiline koht, vaid pidevas liikumises olev teadvuseseisund. Mikko lahutab selle osadeks ja paneb uuesti kokku nagu mälupildi või unenäo.
1971. aasta Eestis kandis selline kujutlus endas paratamatult veel üht mõõdet. Raudse eesriide tagant vaadates sümboliseeris lääne suurlinn korraga nii vabadust, rikkust kui ka tundmatut ahvatlust. Mikko ei kujuta seda maailma siiski naiivse imetlusega. Reklaamide ja valguste vahel seisavad keelumärgid, suunaviidad ja hoiatused. Linna särav pealispind varjab endas üksildust, anonüümsust ja pidevat survet. Ni mõjub paremal kõrguv plakatlik poolpaljas naisfiguur ühtaegu ihaldusväärse, kutsuva ja kurvana. Ta on kohal nagu reklaam, kuid samas eraldatud. Inimene muutub linnas märgiks teiste märkide seas. Ka pildi sisse peidetud SE-X, number 13, aimatav linnamelu, hoiatusmärgid ning allservas nähtavad sõdurid ja habras inimfiguur mõjuvad vihjetena lugudele, mida kunstnik ei jutusta lõpuni. Vaatajale jääb võimalus need ise kokku panna.
Just selles peitubki teose eriline võlu. Mikko ei vali poolt. Ta ei maali läänt paradiisina ega kapitalismi kriitikana. Ta näitab suurlinna kui modernse maailma sümbolit – kohta, kus lubadused, ihad, üksindus, võim ja vabadus eksisteerivad samaaegselt. Linn särab, kuid selle valgus ei ulatu kõikjale.
„Linn“ kuulub Lepo Mikko loomingu kõige mõjusamasse perioodi ja äratuntavamasse kihistusse. See on meisterlikult üles ehitatud kompositsioon, mis töötab ühtaegu nii abstraktse vormimängu kui ka ajastu peeglina. Mida kauem seda vaadata, seda rohkem hakkab pilt rääkima – mitte ainult linnast, vaid ka inimesest selle keskel. Iga uus pilk toob nähtavale järgmise vihje, järgmise loo ja järgmise küsimuse. Ning nagu iga tõeliselt hea linn, ei ava ka see ennast kunagi päriselt lõpuni.
