Eesti talurahva omandimärgid olid sajandeid isiklikud tunnused, millega märgistati tööriistu, tarbeesemeid ja vara. Nende geomeetriline lihtsus seob Eesti omandimärgid kogu Põhjala iidse märgikultuuriga. Vaatajale võivad need meenutada ruune või muistseid kirjamärke, kuid nende tegelik ülesanne oli palju praktilisem – tähistada kuuluvust, omandit ja identiteeti.
Endel Kõks ei käsitle neid üksnes ajalooliste märkidena. Ta tõstab need ükshaaval esile, paigutades iga sümboli omaette ruumi nagu väikese kunstiteose. Nii hakkavad praktilised omandimärgid mõjuma ühtaegu muistse kirja, abstraktse graafika ja rahvusliku visuaalse mäluna.
Kõks ei kogu siin minevikku. Ta näitab, et sajanditevanused märgid mõjuvad ka täna üllatavalt kaasaegselt. Võib-olla olid need Eesti esimesed logod – lihtsad, meeldejäävad ja kordumatud.
Endel Kõks (1912–1983) kuulub Eesti 20. sajandi olulisimate modernistide hulka. Pallases hariduse saanud kunstnik jätkas pärast Teist maailmasõda loomingut Rootsis, kus temast kujunes üks eesti pagulaskunsti silmapaistvamaid esindajaid. Kõks oli väsimatu otsija – tema looming ulatub ekspressionismist abstraktse kunstini ning ammutab inspiratsiooni nii Euroopa modernismist kui ka eri rahvaste etnograafilisest pärandist. Huvi iidsete märkide, sümbolite ja rahvakultuuri vastu saatis teda läbi kogu loometee.
