“Milvi” on autori üks olulisemaid serigraafiaid, milles väljendub hästi Leisi meisterlikkus nii graafiku kui maalikunstnikuna. 1970. aastate keskpaigaks oli Leis leidnud oma äratuntava käekirja, mida iseloomustavad puhtad ja kirkad värvipinnad, botaaniline detailitundlikkus ning popilikult selge vormikeel. Kuid kes on see salapärane Milvi, kelle pildist välja suunatud pilk jätab vaatajale mulje, et mingi osa teosest asub kättesaamatus kauguses? Leisi graafilist tippteost võiks ilma liialdusteta nimetada lausa Eesti kunstiajaloo oma Mona Lisaks — mitte otsese sarnasuse, vaid just selle seletamatu salapära tõttu. Portree ei ava end lõpuni, vaid seda tundmatusse suunatud pilku ümbritseb teatav mõistatuslikkus.
Pildil on kujutatud Milvi Torimit, kes oli Leisi väga paljudel ikoonilistel teostel figureerinud modell. Milvi nägu on mitmetel teistelgi olulistel teostel, mis kuuluvad suurtesse muuseumidesse üle maailma (sh Tretjakovi galerii, Zimmerli Kunstimuuseum USA-s, Thessaloniki rahvuslik muuseum Kreekas, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kunstimuuseum jne. ).
Väikeses tiraažis valminud teos mõjub tolle ajastu kontekstis monumentaalsena nii oma formaadilt kui ka uudsuselt. 1970ndad tähistavad Malle Leisi loomingus unikaalse serigraafiatehnika kasutuselevõttu, mille ta leiutas koos oma abikaasa Villu Jõgevaga. Kui Läänes tähendas serigraafia võimalust graafikat üsna lõputult tiražeerida, siis Leisi käe all tähendas ühe serigraafiatehnikas tõmmise loomine väga töömahukat protsessi, kus iga värvikiht maaliti käsitööna pintsli ja värvi abil läbi siiditrükivõrkude paberile.
Malle Leis (1940-2017) on Eesti kunsti üks olulisemaid autoreid ja kunstiuuendajaid. 1960ndad aastad, kui Malle Leis peale Tartu Kunstikooli (1958-1961) ja ERKI (1961-1967) lõpetamist noore kunstnikuna oma loomingulist teekonda alustas, oli maailmakunstis parasjagu käimas popkultuuri võidukäik. Popkunst oli saanud uue ajastu sümboliks, mis mässas varasema konservatiivse kõrgkultuuri vastu ning kunstimaailmas toimus omamoodi ideoloogiline nihe, kus varasemad paradigmad asendusid uutega.
Ka nõukogude liidu kontekstis võis 1960ndaid vaadelda kui murrangulist ajajärku, kus uue põlvkonna väljakutseks sai vanadest piiridest väljamurdmine ja kunstikeele uuendamine. Peale 1950-1960ndatele omast sotsrealismi ja karmi stiili, mõjus Malle Leisi koloriitne ja elurõõmus käsitlus tõeliselt värskelt ja innovatiivselt. Midagi sellist ei olnud keegi varem Eesti kunstis kohanud ning Leisi maalid ja maalilised graafilised lehed olid tõeliselt värsked, läänelikud ja innustatud maailma vallutavast popkunsti vaimust, aga ka vabameelsest ja rõõmsast hipiliikumisest.
