Peamiselt skulptori ja installatsioonikunstnikuna tuntud Aili Vahtrapuu (1950-2024) loomingu hulka kuuluvad ka üksikud ja seda haruldasemad katsetused graafikaga. Tema loomingut iseloomustas tugev materjalitundlikkus, eksperimentaalsus ning eri meediumide vaba ühendamine. Kuigi ta oli hariduselt eeskätt skulptor, liikus tema praktika palju laiemal väljal — graafika, objektikunst, ruumiinstallatsioon, heli ja käsitsi loodud materjalid põimusid tema töödes orgaaniliseks tervikuks.
Aili Vahtrapuu lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1980. aastal skulptori-pedagoogina ning jätkas hiljem õpinguid Pariisis, kus kaitses ka doktorikraadi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis. Prantsusmaa kunstikeskkond mõjutas tugevalt tema hilisemat loomingut, tuues sellesse juurde nii kontseptuaalset mõtlemist kui ka ruumilist ambitsiooni. Ta tegutses ka õppejõuna ning panustas aktiivselt kunstiharidusse.
Tema loomingus on keskne materjali ehedus ja elutsükkel. Vahtrapuud huvitas, kuidas puit, paber, metall, vesi või heli ise oma vormi mõjutavad. Seetõttu kasutas ta sageli ebakonventsionaalseid töövõtteid — sealhulgas käsitsi valmistatud või ise töödeldud paberit, looduslikke tekstuure ja installatiivseid ruumilahendusi. Just see seletab ka, miks tema graafilised lehed mõjuvad sageli skulpturaalselt: pind ei ole tema teoses üksnes kujutise kandja, vaid teose aktiivne osa.
Vahtrapuu ainueksemplarina valminud monumentaalne graafiline teos on loodud autori enda valmistatud paberile. Kuigi teoses võib näha suprematismi või konstruktivismi järelkajasid, jääb sisse inimlik ebakorrapära. Vormid ei paikne steriilselt, vaid justkui nihkuvad, põrkuvad ja tasakaalustuvad uuesti. Vahtrapuu on suutnud korrapärasest geomeetriast luua midagi mängulist ja abstraktset ning tabada staatilises pildis liikumist.
