Eduard Wiiralti (1898-1954) „Eesti neiu” kuulub kunstniku sõjaaegse loomingu kõige liigutavamate ja rahvuslikult laetumate teoste hulka. Kui Wiiralti Pariisi-perioodi loomingut seostatakse sageli groteski, psühholoogilise pinge ja tehnilise virtuoossusega, siis siin kohtame hoopis teistsugust Wiiraltit — maalilisemat ja tundlikumat.
Teose keskmes on noore Eesti neiu portree. Otse vaatajale suunatud pilk on korraga siiras, tõsine ja erakordselt mõjuv. Kujuamisviisis puudub igasugune poos või dekoratiivne idealiseeritus ning võib aimata, et Wiiralt ei püüdnud luua niivõrd konkreetset portreed kui üldistatud rahvuslikku kujundit — eesti neidu kui visaduse, väärikuse ja püsimise sümbolit. Just see annab teosele peaaegu ikoonilise mõõtme. Sõjaaja kontekstis muutub selline kujutis eriti kõnekaks: haprus ja tugevus eksisteerivad siin korraga.
Eriliseks teeb selle töö ka värviline käsitlus, mis on Wiiralti loomingus pigem haruldane. Pehmed sinised, rohekad ja soojad nahatoonid loovad maalilise atmosfääri, mis erineb tema tuntud mustvalgest graafikast. Taustas virvendavad toonid mõjuvad peaaegu impressionistlikult, justkui valgus ja õhk ümbritseksid figuuri.
Selles teoses on midagi väga eestilikku, kuid ilma illustratiivse rahvusromantikata. Wiiralt ei rõhuta rahvariideid ega folkloorseid detaile; kogu rahvuslikkus on koondunud hoiaku, pilgu ja sisemise väärikuse sisse. Võib öelda, et „Eesti neiu” räägib vähem identiteedi välistest märkidest ja rohkem rahva sisemisest karakterist — vastupidavusest, visadusest ja võimest rahvusena püsima jääda.
Just seepärast mõjub see teos ka täna erakordselt värske ja ajatuna. See pole lihtsalt portree ühest neiust, vaid pilt kestvusest — millestki, mis jääb alles ka ajal, mil kõik muu ümberringi muutub.
Teos on pärit Eesti kultuuriloolase ja kunstiteadlase Jüri Haini kogust.
