Valdur Ohakas (1925–1998)
Valdur Ohaka teose “Allikas” hiiglaslik formaat ei rõhuta siin looduse võimsust, vaid vastupidi – inimese väiksust selle ees. Vaataja pilk liigub mööda tumedat veesilma läbi kuldpruunide kõrte ja valgusest läbipõimunud puude sügavusse. Mets ei ole siin enam maastik, vaid seisund. Midagi nähtamatut näib liikuvat puutüvede vahel, valgus ja vari vahetavad kohti ning õhk ise tundub olevat maalitud.
Ohakas oli erakordne kolorist ning selles teoses avaldub tema meisterlikkus just vaoshoituses. Ta ei vaja erksaid värve ega dramaatilisi efekte. Mõni hele pintslitõmme puutüvel, mõni läbikumav sinakashall vari ja mets hakkab hingama. Kõik on pidevas liikumises, kuid samal ajal valitseb peaaegu pühalik rahu.
Pealkiri „Allikas“ viitab küll konkreetsele veesilmale esiplaanil, kuid teose tähendus näib ulatuvat kaugemale. Allikas on siin ka metafoor – koht, kust miski algab. Vesi tõuseb maa seest, valgus murdub puude vahelt ning vaataja leiab end märkamatult mõttelt, et iga inimese elus on olemas sellised paigad. Kohad, kuhu ei minda midagi leidma, vaid kuhu minnakse mäletama.
Suureformaadilisena mõjub teos peaaegu sisseastutava ruumina. See ei ole enam lihtsalt metsamaastik, vaid kutse. Kutse hetkeks peatuda, vaikida ja kuulata midagi, mida linnad enam rääkida ei oska.
