Enn Põldroos (1933 – 2025) kuulub vaieldamatult Eesti kunstiloo suurkujude hulka. Rohkem kui kuue aastakümne jooksul on ta olnud ühtaegu silmapaistev maalija, mõtleja, õppejõud ja kunstielu kujundaja. Tema looming ulatub monumentaalmaalidest ja ajaloolistest kompositsioonidest sügavalt isiklike portreedeni. Põldroosi puhul kasutatakse sageli väljendit grand old man– mitte ainult tema pika loometee, vaid ka vaimse autoriteedi tõttu, mida ta Eesti kunstis kannab. Ta on kunstnik, kelle looming ja arvamus on mõjutanud mitut põlvkonda.
“Autoportree” on kohtumine kunstnikuga, kus me ei näe me üksnes Enn Põldroosi nägu – näeme üht peatükki Eesti kunstiloost. Põldroosi visioon endast ilmub siin nähtavale otsekui sümbolite, märkide ja valemite tihnikust. Kas need on matemaatilised võrrandid, elu jooksul kogunenud teadmised või lihtsalt katsed seletada maailma, jääb vaataja otsustada. Üheski neist ei paista peituvat lõplikku vastust.
Eriti kõnekas on kujutise kaheotsalisus. Esmapilgul näeme ühte nägu, kuid sama hästi võib tajuda kahte vastassuunas vaatavat profiili. Justkui kohtuksid ühes inimeses minevik ja tulevik, kunstnik ja vaataja, teadmine ja kahtlus. Mida kauem pilti vaadata, seda vähem näib see rääkivat välimusest ja seda rohkem identiteedist.
Põldroos näib siin vihjavat, et inimene ei ole kunagi valmis lahendatud võrrand. Ka pärast aastakümneid loomist, mõtlemist ja kogemist jääb osa meist mõistatuseks – võib-olla isegi iseendale.
