Enn Põldroosi „Kõik koos“ kujutab kogunemist, mille põhjust me ei tea. Võib-olla on see koosolek, valimiskampaania, kunstinäituse avamine või lihtsalt järjekordne hetk inimkonna lõputus püüdluses kuskile kuuluda. Kui see maal meenutab kellelegi aga mõnda konkreetset ja eriti hoogsat Riigikogu istungit, siis … jääb vastutus selle tõlgenduse eest täielikult vaatajale.
Keskel seisab tegelane valge lehega. Võib-olla on sellel kirjas suur tõde, uus kord või järjekordne juhend, kuidas õigesti elada. Põldroos ei täpsusta seda. Seda polegi vaja teada. Piisab rahvahulga reaktsioonist. Näod vaatavad vastu ja näitavad keelt. Justkui oleks kogu seltskond otsustanud ühiselt mingile jamale vastu hakata. Kuid lähemal vaatamisel selgub, et kõik ei tee seda päris ühtemoodi. Keskel seisev tegelane jääb valge lehe varju – teistega koos, kuid siiski piisavalt peidus, et hiljem vastutusest kõrvale põigata.
Siit ka pealkirja “Kõik koos” peen iroonia. Teose võlu peitub lisaks ideele ka selle erakordselt maalilises teostuses. Põldroos loob nägudest ja pintslilöökidest keerleva energia, kus ükski kuju ei ole lõpuni välja joonistatud, kuid kõik on kohal. Paksud värvikihid, hoogsad pintslitõmbed ja soe pruunikas koloriit annavad maalile pulseeriva rütmi. Rahvahulk ei seisa paigal – ta elab, liigub ja sumiseb. Põldroos vaatab neid väikese muigega. Sest ühise meelsuse leidmine on lihtne, kuid ühise vastutuse kandmine märksa keerulisem.
