„Pärnu muul” (1979) ühendab erakordse tehnilise meisterlikkuse ja poeetilise ruumitaju. Kuigi keskseks motiiviks on siin äratuntavalt Pärnu muul, ei ole tegu lihtsa postkaardivaatega. Liiva käes muutub muul metafooriks teekonnast, piirist ja igatsusest. Liiva tabab muuli motiivis midagi universaalset: inimese vajadust liikuda silmapiiri poole isegi siis, kui kohalejõudmine pole eesmärk.
Silvi Liiva ofordid on sageli seotud sisemaailma, mälu ja psühholoogiliste seisunditega. Kivid mõjuvad raskete ja püsivatena, meri nende ümber aga voolava ja muutlikuna. Liiva on loonud siin jõulise vastanduse püsivuse ja kaduvuse vahel.
Tähelepanuväärne on ka Liiva joone tundlikkus. Ofort on tal võimaldanud modelleerida nii kivide raskust kui taeva õhulisust ülipeente tonaalsuste kaudu. Just see meisterlik valguse-varju käsitlus annab mustvalgele graafikale peaaegu maalilise sügavuse.
Silvi Liiva (1941–2023) ofordid ühendavad tehnilise meisterlikkuse, sürrealistliku kujundikeele ja sügava psühholoogilise tundlikkuse. 1970. aastate loomingus põimuvad inimese sisemaailm, unenäolised ruumid ja filosoofilised allegooriad, mis tegid temast ühe omanäolisema naisgraafiku Eesti kunstiloos. Liiva pälvis oma elu jooksul korduvalt Eesti Kunstnike Liidu aastapreemiaid, Eduard Wiiralti preemia ning Valgetähe V klassi teenetemärgi.
