Marju Mutsu „Valikuvõimalus” ja „Inimese sünd” (1979) kuuluvad tema hilisloomingu kõige mõjusamate ja filosoofilisemate tööde hulka. Kui Mutsu varasemates ofortides kohtab sageli argipoeetilisi hetki, nooruslikku liikuvust ja õrna mängulisust, siis elu lõpu poole muutub tema kujundikeel tihedamaks, sümbolistlikumaks ja eksistentsiaalselt pingestatumaks. Just neid 1970. aastate lõpu töid on nimetatud Mutsu kõige isiklikumateks visuaalseteks mõistukõnedeks.
Mutsu ei kujuta inimest tervikuna, vaid fragmentidena — käte, jalgade, haarde ja liikumise kaudu. See fragmentaarsus ei ole juhuslik vormivõte, vaid sisuline otsus: inimene ilmub siia kui protsess, mitte valmis tervik.
Marju Mutsu (1941–1980) oli üks omanäolisemaid Eesti graafikuid, kelle looming ühendab poeetilise intiimsuse, psühholoogilise sügavuse ja eksistentsiaalse rahutuse. Ta õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafikat ning tõusis esile 1960.–1970. aastatel, mil Eesti graafika elas oma kuldaega.
Mutsu oli eeskätt geniaalne ofordimeister — tema peen, tundlik ja samas jõuline joon võimaldas edasi anda nii hapraid emotsioone kui ka sümbolistlikult laetud kujundeid. Kui tema varasem looming keskendus sageli argistele hetkedele, linnakeskkonnale ja inimsuhetele, siis 1970. aastate lõpus muutus tema käekiri märksa introspektiivsemaks ja filosoofilisemaks. Töödesse ilmusid fragmentaarsed kehad, käed, jalad, silmad ja muud sümboolsed motiivid, mille kaudu käsitles ta vabaduse, identiteedi, valiku ja inimese hapruse teemasid.
