Mõnikord piisab ühest kollaažist, et jutustada terve romaan. Vint on lõiganud kokku maailma, mis näib ühtaegu lagunevat ja jätkavat täiesti rahulikult oma igapäevast elu. Apokalüptiliste mõõtmetega tulekahju taustal jalutavad elegantsed naised justkui poleks midagi juhtunud. Või veelgi kummalisem – justkui oleksid nad sinna teel. Kõnekaks muudab teose ka pealkiri. Mitte tulekahju, vaid tulikahi – vana eestikeelne sõna, mis mõjub ürgsemalt ja saatuslikumalt. See ei kirjelda üksnes põlengut, vaid tervet seisundit, kus maailm näib korraga põlevat ja muutuvat. Nagu heale kollaažile omane, sünnib tähendus kujundite kokkupõrkest. Võib-olla peitubki siin Vindi peen iroonia – isegi siis, kui maailm leekidesse mattub, leidub alati keegi, kes kõnnib sellesse või sellest läbi laitmatult moeteadlikuna.
Tõnis Vint (1942–2019) oli üks Eesti mõjukamaid graafikuid ja visuaalse mõtte uuendajaid, kelle looming ühendas ida filosoofia, geomeetria, sümbolismi ja popkultuuri. Tema mõju ulatus kaugele väljapoole graafikat – Vint kujundas terve põlvkonna kunstnike mõtteviisi ning oli üks Eesti avangardi olulisemaid teoreetikuid. Käsitsi valminud unikaalsed Vindi kollaažid moodustavad tema loomingus erakordselt väikese, kuid erakordselt haruldase osa. Neid liigub kunstiturul väga vähe ning nende ilmumine oksjonile on omaette sündmus.
