Peeter Alliku „Metsa ääres” on suurepärane näide tema loomingule omasest paradoksaalsest maailmast. Esmapilgul võib teos mõjuda lausa idüllilisena — neli alasti naisfiguuri seisavad looduses, kõrges rohus, valguse ja varju piiril. Kuid Alliku puhul ei maksa esmapilku usaldada: peaaegu alati peitub näilise lihtsuse all psühholoogiline nihe. Ka teose pealkiri „Metsa ääres” on petlikult argine. Mets kui motiiv kannab Eesti kultuuris tugevat alateaduslikku ja mütoloogilist laengut — see on piiriala tsiviliseeritud maailma ja ürgse tundmatu vahel. Ka naisfiguurid ise mõjuvad ambivalentselt. Nad ei poseeri klassikalise akti kombel vaatajale, vaid pigem varjavad end — käsi silmade ees, pilk tõkestatud. Kas nad varjavad end valguse eest? Vaataja pilgu eest? Või millegi eest, mis läheneb metsast? Allik jätab otsad lahtiseks ja lubab ka vaatajal tõlgendusprotsessis osaleda.
Akt kui kunstiajaloo üks klassikalisemaid žanre ei muutu siin erootiliseks idealiseeringuks, vaid millekski palju ebamugavamaks. Kehad on loomulikud, mitte heroiseeritud ning Allikule omaselt puudub siin ilustav filter.
Teoses võib tajuda ka Allikule iseloomulikku musta huumorit. Tema looming liigub sageli kõrge ja madala, pühaliku ja absurdi piiril. Neli alasti naist looduses võiks olla arkaadiline, peaaegu paradiislik kujutis, kuid Alliku käes muutub see kummastavaks stseeniks, milles on midagi korraga ürgset, koomilist ja kergelt ähvardavat. Vaataja ei tea, kas olla lummatud või häiritud — ja just see ebamugavus, mida ta oma teostega suudab luua, ongi Alliku kunsti suurimaks tugevuseks.
Peeter Alliku (1966–2019) loomingut iseloomustab grotesk, must huumor, ekspressiivsus ning terav sotsiaalne närv. Ta õppis Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias graafikat ning oli seotud ka legendaarse kunstirühmitusega Kursi Koolkond, mis tõi 1980.–1990. aastate Eesti kunstiväljale pungiliku energia, iroonia ja mängulisuse.
Allikut võib pidada ilma liialdusteta Eesti kunstiajaloo kõige tugevamaks linoolimeistriks. Tema tehniline virtuoossus oli erakordne — tihe, pulseeriv must-valge joon, optilised virvendused ja peaaegu barokne detailirikkus on kujunenud tema signatuuriks. Sageli võrreldakse tema graafikat vanade puugravüüride või ekspressionistlike trükilehtedega, kuid sisult on tema maailm täiesti kaasaegne.
Tema loomingus korduvad inimese ürgsed instinktid, loomastumine, seksuaalsus, võim, religioon ja massipsühholoogia. Allik armastas nihestada argiseid või arhetüüpseid stseene absurdi, groteski ja musta huumoriga. Kuigi Alliku kunst võib esmapilgul mõjuda provokatiivselt või isegi brutaalselt, peitub selle taga terav humanistlik pilk. Teda huvitas inimene kogu oma vastuolulisuses: tsiviliseeritud pealispinna all peituv irratsionaalsus, haavatavus ja ürgsus. Just see ausus ja kompromissitus teevad Peeter Allikust ühe olulisema Eesti graafiku oma põlvkonnas.
