Tuntud ravitseja Kaika Laine (1927-2013) viimased sõnad olevat olnud: „Tahaksin koju… aga ega ma vist seda enam ei näe.“ Võib-olla saadab Peeter Mudist oma teoses „Kaika nõid läheb läbi metsa koju“ armastatud meediumit pilgu ja pintsliga teel tema maakoju. Võib-olla aga hoopis läbi tema kireva elu- ja metafoorse värvidemetsa juba teise, kõrgemasse dimensiooni.
See ei ole klassikaline portree. Mudist ei maali Kaika Lainet mitte niivõrd inimesena, kuivõrd nähtusena. Kuju näib olevat pidevas liikumises – hajumas, tekkimas ja uuesti sündimas värvist ning valgusest. Nägu, keha ja ümbrus sulavad ühte, justkui polekski võimalik eristada inimest energiast, mida ta endast elu jooksul välja kiirgas. Hele kübar muutub peaaegu oreooliks ning metsa asemel avaneb vaataja ees värvide ja mälestuste sisemaastik. Mudisti maalikeel on siin erakordselt vaba ja enesekindel. Kiired pintslitõmbed, õhulised värvikihid ja näiliselt spontaanne kompositsioon kannavad endas kunstniku haruldast võimet ühendada mängulisus, sügavus ja vaimne kohalolu. Tema päikeseline värvivirrvarr ei varja motiivi, vaid muudab selle millekski suuremaks kui pelgaks kujutiseks.
Teose erilisus peitub ka kohtumises kahe Eesti kultuuriloo legendi vahel. Üks meedium kujutab teist. Kaika Laine, kelle juurest otsiti abi ja lootust, ning Peeter Mudist, kes oskas tavalisest hetkest luua müüdi. Mõlemad olid omal moel vahendajad nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Kaika Laine nägu ei mõju siin klassikalise portreena, vaid näib olevat teadlikult lahustatud ja üldistatud. Kohati võiks selles aimata isegi kunstniku enda jooni – justkui kohtuksid ühes kujundis kaks Eesti kultuurilugu mõjutanud isiksust. Sel juhul ei saadaks kunstnik siin üksnes Kaika Lainet koju, vaid astuks temaga osa teest ka ise kaasa. Pole juhus, et teos valmis aastatel 2001–2003, mil mõlema elutee oli jõudmas oma hilisesse, kokkuvõtlikku perioodi. Lahkusid mõlemad suurkujud ca 10a hiljem, samal, 2013ndal aastal.
Kaika Laine energia ja isiksus paelusid Mudistit sedavõrd, et ta maalis sellest motiivist teadaolevalt kaks versiooni. Neist ühe – tõenäoliselt kunstniku enda hinnangul õnnestunuma – signeeris ta ka ära. Just selle teosega on meil õnn siin ka kohtuda.
