Kuuekümnendate lõpus valmis Mare Vindil (Mänd) vaid kümnekonnast teosest koosnev guaššmaalide sari, kuhu ka antud teos kuulub. Neid ülimalt haruldasi eksemplare on omandanud Eesti Kunstimuuseum ning üksikud neist on jõudnud ka väärikatesse erakogudesse.
Kui suurem osa kunstipublikust seostab Mare Vinti (1942–2020) eelkõige peente ja rangete joonte, arhitektooniliste aiavaadete, labürintide ja meditatiivse ruumitunnetusega, siis tema varajastes guaššmaalides on veel tunda tugevat orgaanilist, peaaegu sürrealistlikku impulssi. Kui Vindi küpses loomingus asendub orgaaniline sageli geomeetrilisega ning loodus arhitektuurse korraga, siis see guašš näib dokumenteerivat üleminekufaasi. Nagu kunstnik otsiks siin veel keelt, mille kaudu ühendada looduslik kasvamine ja vaimne konstruktsioon. Hilisemates töödes muutub see keel minimalistlikumaks ja tundlikumaks, kuid selles teoses on see veel intuitiivne, jõuliselt ekspressiivne ja alateadlikum. Abstraktses kompositsioonis võib tajuda paralleele 1960. aastate psühhedeelse visuaalkultuuri, juugendi ornamentika ning isegi põhjamaise mütoloogiaga.
Sari, kuhu kuulub ka “Abstraktne”, tutvustab Vinti ka suurepärase koloristina ja loojana, kelle jaoks värv ei olnud pelgalt dekoratiivne, vaid psühholoogiline ja sümboolne vahend. Tegemist ei ole üksnes esteetiliselt mõjuvate teostega, vaid ka olulise pilguga kunstniku varasesse kujunemisperioodi.
