Leonhard Lapin “Presidendikoodid”, 2007/20a

875

Tiraaž 11/50

Leonhard Lapin (1947-2022) on üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid. Ta alustas loomist 1960.-tel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. Tema masinate-seeria sai alguse 1973. aastal, mil see koosnes abstraktsetest ja minimalistlikest geomeetrilistest vormidest. 1974. aastal lisandusid Mees-Masin ja Naine-masin, mis mängisid olulist rolli erootilise kunsti tekkes Eestis. Erootilis-meeleline kujutlusviis on kunstniku jaoks loomulik ja ürgne, mis seob meid otseselt loodusega. Arhitekti loomusest tulenevalt usub ta aga tehnoloogia tulevikku ja sulatab oma kunstis kaks teemat harmooniliselt ühte. Lapin on olnud ka viljakas arhitekt  ning arhitektuuriloolane, loonud installatsioone ning maale, samuti skulptuure ja li nnaruumi sobituvaid taieseid ehk “arhitektoone”. Lapin on ka läbi viinud Eesti esimesed häppeningid ning osalenud perfomance’ite loomisel, samuti lavastanud teatris.

Lapini loodud on muuhulgas ka Eesti esimene budistliku kloostri projekt. Selle tellija oli 1984. aastal Eestimaa Budistlik Vennaskond, kellega Leonhard aktiivselt suhtles. Ta on olnud aktiivne budismihuviline juba ERKI aegadest. Lapini kontseptsioon ruumist ja tühjusest on olnud aastaid tema ideede väljenduseks; ta on kirjutanud tühjuse (sanskriti śūnyatā) teemal raamatu “TÜHJUS. VOID”.


Vajad abi? +372 5090348