Eriolukorra ajal veetis Kristi Kongi palju aega oma stuudios, mis oli võrreldes paljude inimeste oludega mitmel pool maailmas üsna turvaline keskkond. Stuudio akendest hakkas ta algul endalegi aru andmata silmitsema taevast. Ta nägi taevast ruumina, mis on meile kõigil ühine, sõltumata inimese geograafilisest asukohast ja poliitilisest, majanduslikust või sotsiaalsest olukorrast. Omamoodi pandeemia-aegsete päevikumärkmetena hakkas Kongi tegema akvarelle. Need tööd oleksid nagu kuulsa 15. sajandi tundideraamatu „Très Riches Heures“ uusversioon, mis avab lehthaaval meid ümbritseva äreva maailma.
Kristi Kongi akvarell „Kaunis õhtu. Valgus liigub mäe taha ja see ilu koos temaga, koos värvidega. Alles jäävad vaid varjud ja tumedus” seab teose keskmesse ülemineku ühest hetkest teise – päev liigub õhtusse ning roosad, lillad, oranžid ja sinised toonid loovad intensiivse värvidraama, mis annab edasi loojangu lühiajalist hiilgust — seda hetke, mil valgus on korraga kõige rikkalikum ja samas juba kadumas. Teos kõneleb mööduvusest, kuid mitte melanhoolsel toonil. Pigem tuletab see meelde, et ilu peitub sageli just kaduvuses ning hetkedes, mida ei saa peatada.
Kristi Kongi (1985) on maali- ja installatsioonikunstnik, kelle teosed põhinevad tema vaatlustel, emotsioonidel ja mälestustel konkreetsetest või kujuteldavatest paikadest. Kongi loomingu aluseks on põhjalik uurimistöö ja maalieksperimendid, kus ta katsetab erinevate värvide, valguse ja varjuga. Tema looming on ühtaegu poeetiline – seda väljendavad ka tema tööde pealkirjad – ning süsteemne ja analüütiline.
Kongi on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia visuaalkunsti teaduskonna maaliosakonnas. Aastate jooksul on teda tunnustatud mitmete oluliste preemiatega, sh noore kunstniku preemia (2011), Sadolini kunstipreemia (2013), Konrad Mäe preemia (2017) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2021), samuti oli ta 2016. aastal nomineeritud Köler Prize’i kunstiauhinnale.
