Karl Burman noorem (1914–2001) oli Eesti tunnustatud akvarellist ja arhitekt, kes jätkas oma isa, arhitekt ja kunstnik Karl Burman vanema loomingulisi traditsioone. Tema loomingus on olulisel kohal linnavaated ja loodusmaastikud, milles arhitektile omane ruumitunnetus põimub akvarellisti tundliku värvikäsitluse ning erilise oskusega tabada valguse ja atmosfääri muutlikkust.
Erakordselt suureformaadiline akvarell (61 × 84,5 cm), mis mõjub peaaegu maalina, avab vaate Tallinnale Rannamõisa pangalt varahommikuses udus. Esiplaanil on pangapealne loodus – puud, nõlv, sügavad rohelised varjud, mis viivad pilgu üle lahe, kus mere ja taeva piiril aimub peaaegu märkamatult Tallinna siluett. Kirikutornid kerkivad udust vaevu välja, nagu unenäost, andes linnale õrna, hõljuva, ajatu ilme.
Päikesetõusu kergelt kollakas valgus täidab kogu kompositsiooni, udu pehmendab vorme ja ühendab mere, linna ja taeva üheks lüüriliseks tervikuks. Burman jäädvustab hetke, kus linn on kohal ja samas peaaegu kadunud – justkui udu ja unistuse piirimaile tõstetud nägemus või aimdus.
