Teoses „Luuletused” põimib Tihemets ühtseks tervikuks erinevad kujundid ja graafilised väljenduslaadid. Sügaval mustal taustal kohtuvad õrnades pastelltoonides abstraktne maastik, peenelt graveeritud lillemotiiv, lendlevad paberilehed ning inimfiguurid. Parempoolses servas paiknev nägude rida mõjub otsekui eri põlvkondade või elusaatuste galerii, samal ajal kui kompositsiooni allosas lebav, üles sirutatud kätega figuur näib püüdvat midagi kaduvat – mõtet, mälestust või inspiratsiooni. Teose erinevad kujundid moodustavad justkui visuaalse luulekogu, kus igal pildil on oma lugu, kuid tervikust sünnib uus, sügavam tähendus.
Viimsi Artiumi naiskunstnike näituse „Rituaal” kontekstis võib teost tõlgendada kui loomise ja eneseväljenduse rituaali. Luuletamine, kirjutamine ja mõtete talletamine on inimese viis anda mööduvale hetkele püsivam tähendus. Tihemetsa kompositsioonis näivad mõtted ja mälestused liikuvat inimeste, kujundite ja ajastute vahel, meenutades, et looming on omamoodi rituaal, mille kaudu inimene püüab mõista nii iseennast kui ka maailma enda ümber.
Evi Tihemetsa (s 1932) enam kui kuue aastakümne pikkust loominguteed iseloomustavad erakordne tehniline meisterlikkus, tundlik kujundikeel ja pidev loominguline uuenemine. Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud kunstnik on viljelenud mitmesuguseid graafikatehnikaid, liikudes meisterlikult figuratiivsusest abstraktsioonini. Tema loomingus on olulisel kohal kirjandus, muusika, loodus ja inimese sisemaailm – teemad, mille kaudu kunstnik on otsinud nähtava ja nähtamatu, sõna ja kujundi vahelist sidet.
