Teoses „Vana park” avaneb vaatajale Vindi loomingule iseloomulik, peaaegu ebamaine maailm. Tiheda, erakordselt peene joonevõrgustikuna kujutatud puuvõrad moodustavad arhitektuurse tausta, mille keskmes kõrgub hele, justkui pooleldi nähtamatu monument. Selle geomeetriline rangus vastandub looduse pehmele, orgaanilisele rütmile. Õrn koloriit, sümmeetriale lähenev kompositsioon ja avar tühjus loovad vaikuse, milles aeg näib olevat peatunud. Teos mõjub ühtaegu tuttava pargivaate ja unenäolise mälestuspildina.
—————————————————-
Viimsi Artiumi naiskunstnike näituse „Rituaal” kontekstis võib „Vana parki” tõlgendada kui vaikset mõtisklust mäletamisest ja aja kulgemisest. Pargid ja monumendid on paigad, kuhu inimesed ikka ja jälle tagasi pöörduvad – meenutama, austust avaldama või lihtsalt iseendaga olema. Mare Vindi inimtühi park kutsub vaatajat sellesse vaiksesse rituaali, kus looduse korduv rütm ja inimkätega loodud monument kohtuvad mälu ning igavikulisuse piiril.
Teos on valminud 1980. aastal litograafiatehnikas ning kuulub Mare Vindi tuntud pargimaastike hulka. Sama pealkirjaga teos on ka Eesti Kunstimuuseumi kogus.
Mare Vint (1942-2020) loomingut iseloomustavad erakordne vormipuhtus, peenetundeline joonekäsitlus ning peaaegu meditatiivne vaikus. Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud kunstnik kujundas välja eksimatult äratuntava käekirja, milles loodus ja arhitektuur põimuvad ajatuks, sageli mõistatuslikuks tervikuks. Tema loomingus pole maastik pelgalt vaade, vaid hoolikalt läbimõeldud ruum, kus igal joonel, vormil ja tühjusel on oma tähendus.
