1961. aastal valmisid Evald Okasel illustratsioonid „Kalevipoja“ juubeliväljaandele. Neist kasvasid välja monumentaalsed vabagraafilised lehed, milles kunstnik eemaldus tavapärasest raamatuillustratsioonist ja lõi iseseisvad, suure sisemise jõuga kunstiteosed. Kunstiajaloolane Ants Juske on märkinud, et Okas asendas varasema realistliku käsitluse ekspressiivse joone ja dramaatilise tonaalsusega, rõhutades graafika enda väljendusvõimalusi.
„Kalevipoeg lauakoormaga“ on selle lähenemise üks mõjuvamaid näiteid. Kalevipoeg ei mõjub siin ürgse jõuna, kes liigub läbi tormi ja vee, kandes endaga justkui kogu rahva saatuse raskust. Võimsad diagonaalid, tormine maastik ja söega joonistatud pindade energia annavad teosele monumentaalse hingamise. Pole juhus, et see graafiline leht kuulub ka Kumu kunstimuuseumi kogusse ning oli eksponeeritud 2018. aasta näitusel „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“. See ei jutusta üksnes „Kalevipoja“ lugu, vaid räägib ka sellest, kuidas üks rahvuseepos võib iga ajastu kunstis uuesti sündida.
Evald Okas (1915–2011) kuulub Eesti 20. sajandi suurimate kunstnike hulka. Maalikunstniku, graafiku ja õppejõuna jättis ta sügava jälje mitmesse põlvkonda ning pälvis tunnustust nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Tema loomingut iseloomustab erakordne tehniline meisterlikkus ja oskus tabada inimese isikupära mõne üksiku joone või valguslaiguga. Graafikas oli Okas võrdväärselt veenev nii monumentaalsete kompositsioonide kui ka intiimsete portreede loojana.
