Kes ütles, et inglid peavad kandma valgeid rüüsid ja hõljuma pilvede kohal?
Urmas Viigi inglid eelistavad hoopis Muhu rahvariideid, mootorrattaid ja enesekindlat pilku otse vaatajale. Nad saabuvad mürinal, mitte vaikselt. Teose keskel istuv tegelane ei mõju mitte pühaku, vaid hoopis Muhu külavaheteede kaitseinglina – just sellisena, kes võib vajadusel viia su kirikusse, rokikontserdile või läbi elu kõige keerulisema kurvi. Tavalisi ingleid kohtab harva. Muhu omasid samuti. Ometi on kuidagi hea teada, et nad kusagil olemas on. Viik ei tõlgenda rahvakultuuri nostalgiliselt ega museaalse pärandina. Ta näitab, et pärimus sünnib uuesti igas ajas. Muhu mustrid ei kuulu ainult minevikku – need võivad sama loomulikult lennata ka 21. sajandi mootorratta seljas.
Urmas Viik (s 1961) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala 1991. aastal ning on olnud aastaid Eesti Kunstiakadeemia graafika professor ja osakonna juht. Lisaks graafikale on ta tuntud installatsioonikunstniku, raamatukujundaja ja illustraatorina. Viigi looming ühendab traditsioonilise graafika rahvakunsti, disaini, sümbolite ja kaasaegse visuaalkultuuriga. Viimastel aastatel on Muhust saanud Viigi kodu ja oluline inspiratsiooniallikas. Ka „Muhu inglite“ sari kasvas välja soovist vaadata Eesti pärimust värske pilguga, mitte seda lihtsalt illustreerida.