Erich Pehap “Naine rannal”, 1975a
Tiraaž 11/11
Erich Konstantin Pehap (ka Eric Pehap 1912 –1981 Toronto) oli eesti graafik ja maalikunstnik. Ta õppis Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas 1932–1933 maalikunsti ja Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis 1933–1934 keraamikat ja tarbegraafikat. Samal aastal naasis ta Pallasesse ning lõpetas selle 1939 graafiku kutsega. 1937. aastal omandas Pallases ka joonistusõpetaja kutse. Töötas joonistusõpetajana ja 1939–1940 vabakunstnikuna, 1940–1941 oli segakaubastu dekoraator ja 1942–1943 vabakutseline kunstnik Viljandis.
Põgenes 1943. aastal Soome ja liikus sealt 1944. aastal Rootsi, kus tegutses tarbegraafikuna ning täiendas ennast Stockholmi Graafikainstituudis. Juba esimesel aastal Rootsis sai Pehap rea tellimusi ning kohalikult Sotsiaalametilt ülesande hoolitseda Kummelnäsi põgenikelaagri kunstilise välimuse eest. 1945. aastal sai ta tööd kohalikus reklaamibüroos, kus tegeles kujundamise ja illustreerimisega. 1949. aasta lõpus emigreerus Kanadasse, kus lõpetas 1952 Montréali Mehaanilise Joonestamise Instituudi. Pehap töötas Kanadas elukutselise maalija, graafikakunstniku ja kujundajana. Osales Eesti Kunstnike Koondise Torontos loomises ning oli aastatel 1961–1968 selle president.
Erich Pehap katsetas eri tehnikaid, ent kõige paremini sobis talle puu(vineeri)lõige. 1942. aastal tegi ta linoollõigete mapi “Maa-elu”. Ta on maalinud palju akvarelle, Rootsi põgenedes loobus ta akvarellist guašši kasuks. Põgenikelaagris viibides maalis Pehap laagreid ja nende ümbrust ning põgenike paatide laevastikku Vikingshilli lahes. Kunstnik töötas välja autoritehnika new direct method ehk n.d.m. (uus otsene meetod) ning kirjastas ja illustreeris kunstialbumeid ja raamatuid, millest viimaseks jäi “Eric Pehap: Paintings & Graphics” (Toronto, 1981) Kanadas elades korraldas Pehap 19 isikunäitust ja võttis osa enam kui 300 grupinäitusest Kanadas, USA-s, Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Rootsis.
