„Sina ja mina“ mõjub nagu väike manifest usule, et inimesed on teineteisest palju rohkem sõltuvad kui erinevad. Hallekile omased kirkad värvid, popkunsti rütm ja mänguline graafilisus muudavad tõsise mõtte ootamatult kergeks.
Selles on tunda ka 1970. aastate helget maailmatunnetust – usku armastusse, loodusega kooskõlas elamisse ja sellesse, et just lihtsad inimlikud suhted võivad maailma paremaks muuta. Lillede, lindude ja värvide ring ei ole siin pelgalt dekoratsioon, vaid sümbol terviklikkusest, kus inimene ja loodus kuuluvad kokku.
Selles töös on midagi haruldaselt ajatult optimistlikku. Kuigi maailm meie ümber kipub aeg-ajalt jagunema leerideks, tuletab Hallek meelde, et kõige ilusamad ringid ei ole need, mis inimesi eraldavad, vaid need, mis nad kokku toovad. Seda väikest killukest 1970. aastate idealismi tasub endaga kaasas kanda ka täna.
Enno Hallek (1931–2025) oli üks tuntumaid ja rahvusvaheliselt tunnustatumaid väliseesti kunstnikke. Rohukülas sündinud Hallek põgenes 1943. aastal koos perega Rootsi, kus temast kujunes silmapaistev maalikunstnik, professor Stockholmi Kuninglikus Kunstiakadeemias ning üks Rootsi sõjajärgse kunsti olulisemaid uuendajaid. Tema loomingut iseloomustavad erakordselt puhas värvitunnetus, mängulisus ja optimistlik maailmatunnetus, milles võib aimata lapsepõlve merd, päikeseloojanguid ja vabaduse igatsust. Kunstnik lahkus meie hulgast 2025. aasta lõpus ning tema elutööd tähistab tänavu Kumu kunstimuuseumis suur ülevaatenäitus „Kaasaskantav päikeseloojang“, mis kinnitab tema väärikat kohta nii Eesti kui ka Põhjamaade kunstiloos.
