Arnold Alase 1963. aastal valminud maal „Öine Tallinna vaade“ on poeetiline sissevaade linna aguliöösse, kus külm ja vaikus põimuvad inimliku soojuse aimdusega. Kunstnik on loonud lumiste katuste rütmilise mustri, mis näib esmapilgul juhuslik, kuid mõjub kui täpselt komponeeritud partituur – igal majal, igal varjul on oma koht ja oma hääl. Tööstusehallide ja tagahoovide kohal hõljuv suits annab märku elu kestvusest ka keset talvist tardumust. Üksikud soojalt helendavad aknad on kui märgid tuksuvast südamest – kutsed sisse, valguse ja kodusoojuse poole.
Alase maal kannab ehtsat 1960. aastate Tallinna hõngu, ajastut, mil linn oli veel madal ja inimlikult lähedane. Tema tehniline meisterlikkus – pehme valgus, tagasihoidlik koloriit ja atmosfääriline sügavus, muudavad teose mitte ainult linnavaateks, vaid ka mälestuseks, vaikseks oodiks ühele möödunud ajale ja selle hingusele.
Arnold Alas (1911–1990) (kuni 1939. aastani Hoffart) lõpetas 1933. aastal Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiivmaali erialal ning täiendas end 1936–1938 Berliinis aiakujunduse alal riigi stipendiaadina. Tema loomingus põimuvad kunstiline tundlikkus ja ruumikujunduslik mõtlemine, mis kajastub eriti maastikumaalides, kus inimene ja loodus eksisteerivad harmoonilises koosluses. Alas viljeles peamiselt õlimaali, kujutades nii panoraamseid vaateid kui intiimseid rannamaastikke, sageli Karepa ja põhjaranniku motiividel. Tema töödes on tunda rahulikku koloriiti, selget kompositsiooni ja looduse korrastatud esteetikat, mis peegeldab ka tema tausta haljastusarhitektina. Lisaks kunstilisele tegevusele oli Alas pikaajaline õppejõud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI), kus ta õpetas joonistamist ja maastikuarhitektuuri. Ta oli aktiivne näitustel osaleja ning Eesti Kunstnike Liidu liige, olles aastatel 1957–1962 ka selle esimees. Tema teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes ning need on hinnatud oma vaikse poeetilisuse ja professionaalse tasakaalu poolest.
