Eha Komissarov:
Vano Allsalu kunstinišši on tema konkreetsuse tõttu kerge kirjeldada. 1990. aastate algul positsioneeris ta Eesti esimese noore kunstnikuna end uue põlvkonna abstraktseks maalijaks, kes orienteerus postmodernistliku kunsti märksõnadele. Ta oli Ado Lille järel teine Eesti maalija, kes määratles end põhimõttelise abstraktsionistina ja mingeid muid stiile tänaseni viljelenud pole. V. Allsalu eeskuju järgis alles mõne aja möödudes terve plejaad maalikunstnikke, kes abstraktse esituslaadini jõudsid eri põhjustel ja eri teid pidi, kuid kellest ühtegi ei saa lugeda programmiliseks abstraktsionistiks.
Sedalaadi enesemääratlused on olulised, sest seavad kunstniku silmitsi vajadusega kajastada tegelikkuses mitteeksisteerivat, tavapäraste kujutamisreeglitega vastuollu minevat ja seetõttu väga isiklikku kunstikeelt. Seetõttu kaasneb sedalaadi otsustega vajadus asuda looja positsioonile selle sõna kõige algsemas, suurele Loojale viitavas tähenduses. V. Allsalu kirjeldab olukorda, millesse ta maalijana ennast on asetanud, järgmise tabava märkusega: ”On ainult püsimatud, olematud reeglid – ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne.”
Iga kunstniku parim abimees on aeg, milles ta tegutseb, ja selle poolt pakutud võimalused. 1980. aastate Euroopa suurim kunstitrend – uusmetsik maal ehk kuulus “Neue Wilde”, mille nimetus viitab saksa kunstitraditsioonides olulist rolli etendanud ekspressionismile – on kindlasti kaasa aidanud V. Allsalu kunstiprogrammi kujunemisele. Kuigi kunstniku koloriit ei lähe vastuollu värviilu mõistetega, leiab sealt piisavalt metsikut ainest. “Vahel tundub pärast, nagu oleks välk mulle märkamata pilti sisse löönud”, on kunstnik ise öelnud.
Vano Allsalu (sündinud 21. märtsil 1967 Tartus) on eesti kunstnik.
Elukäik
Kunstihariduse omandas Vano Allsalu aastatel 1985–1991 Tallinna Kunstiülikoolis, mille lõpetas maalikunsti erialal. Veel enne õpingute lõppu alustas ta tööd õppejõuna, olles aastatel 1990–1992 Tallinna Kunstiülikooli maalikunsti lektor ja hiljem, aastatel 1992–1996 Tartu Ülikooli maalikunsti professori kohusetäitja. 2011. aastast on ta maalieriala dotsent Eesti Kunstiakadeemias.
Vano Allsalu on mittetulundusühingu Sally Stuudio asutajaliige ja õppejõud aastast 1991. Aastatel 1996–1997 juhtis ta Sally Stuudio nüüdiskunsti programmi “Lapsed ja moodne kunst”, oli seejärel reklaamibüroo ZOOM loovdirektor ja aastatel 1999–2000 kirjastuse Uniprint peatoimetaja. Ühtlasi oli ta perioodil 1998–2003 Sally Stuudio juhatuse esimees. Alates 2001. aastast on ta Eesti kunstiportaali kunstikeskus.ee toimetaja.
Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus Vano Allsalu 1992. aastal. Aastatel 1993–1995 ja taas alates aastast 2012 on ta olnud Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse liige, 1996–1998 Tartu Kunstnike Liidu eestseisuse liige ja 1998. aastal Eesti Kunstnike Liidu asepresident. Aastatel 2013–2019 oli ta Eesti Kunstnike Liidu president, seejärel on jätkanud liidu asepresidendina. 2012. aastast on ta Tartu Kunstikooli nõukogu liige.
Looming
Vano Allsalu on eelkõige tuntud abstraktsionistliku maalikunstnikuna. Eestis on tema isikunäitusi korraldatud alates 1984. aastast, ülevaatenäitustel on tema töid eksponeeritud alates 1985. aastast. Tartus on tal olnud kolm isikunäitust: 1993. aastal “Must ja valge” Tartu Kunstnike Majas, 1994. aastal “Vaikelu” Rüütli galeriis ja 2004. aastal “Maal on maastik” Tartu Kunstimuuseumis. Tallinnas on tal olnud üle kümme isikunäituse, sh “Kena ilm” 1995. ja “Leitud ilu” 1997. aastal Vaal Galeriis, “Värvine valgus” 2001. aastal Deco Galeriis, 2004. aastal ülevaatenäitus Eesti Panga kuppelsaalis, 2005. aastal “Armas aeg” Haus galeriis ja väljapanek Riigikogu hoone kunstisaalis, 2008. aastal “Öine Ikaros” Vaal Galeriis, 2010. aastal “Süütuse aeg” Hobusepea galeriis ning 2012 “Igati” Haus galeriis ja “Unepaanika” Draakoni galeriis.
Allsalu on ise jaganud oma teoseid kolme tüüpi: (1) maalid, mida läbib silmapiiri meenutav horisontaal; (2) motiivid, mis meenutavad muust pildipinnast eraldatud, esile tõstetud objekte; (3) tööd, mida vaadates tundub nagu jälgiks vaataja turisti mobiiltelefoni videoülekannet, kui too lennukilt alla uperpallitab. Viimasesse, kolmandasse tüüpi kuuluvad tööd on talle kõige iseloomulikumad.[1]
Tema teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Panga, Eesti Rahvusraamatukogu, ES Sadolini ja Swedbanki kunstikogus ning mitmes erakogus Eestis, Rootsis, Saksamaal, Soomes, Belgias, Luksemburgis, Suurbritannias ja Austraalias.
