Eha Komissarov (2004): Vano Allsalu kunstinišši on tema konkreetsuse tõttu kerge kirjeldada. 1990. aastate algul positsioneeris ta Eesti esimese noore kunstnikuna end uue põlvkonna abstraktseks maalijaks, kes orienteerus postmodernistliku kunsti märksõnadele. Ta oli Ado Lille järel teine Eesti maalija, kes määratles end põhimõttelise abstraktsionistina ja mingeid muid stiile tänaseni viljelenud pole. V. Allsalu eeskuju järgis alles mõne aja möödudes terve plejaad maalikunstnikke, kes abstraktse esituslaadini jõudsid eri põhjustel ja eri teid pidi, kuid kellest ühtegi ei saa lugeda programmiliseks abstraktsionistiks.
Sedalaadi enesemääratlused on olulised, sest seavad kunstniku silmitsi vajadusega kajastada tegelikkuses mitteeksisteerivat, tavapäraste kujutamisreeglitega vastuollu minevat ja seetõttu väga isiklikku kunstikeelt. Seetõttu kaasneb sedalaadi otsustega vajadus asuda looja positsioonile selle sõna kõige algsemas, suurele Loojale viitavas tähenduses. V. Allsalu kirjeldab olukorda, millesse ta maalijana ennast on asetanud, järgmise tabava märkusega: ”On ainult püsimatud, olematud reeglid – ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne.”
Iga kunstniku parim abimees on aeg, milles ta tegutseb, ja selle poolt pakutud võimalused. 1980. aastate Euroopa suurim kunstitrend – uusmetsik maal ehk kuulus “Neue Wilde”, mille nimetus viitab saksa kunstitraditsioonides olulist rolli etendanud ekspressionismile – on kindlasti kaasa aidanud V. Allsalu kunstiprogrammi kujunemisele. Kuigi kunstniku koloriit ei lähe vastuollu värviilu mõistetega, leiab sealt piisavalt metsikut ainest. “Vahel tundub pärast, nagu oleks välk mulle märkamata pilti sisse löönud”, on kunstnik ise öelnud.
Allsalu tegi juba oma esimeste maalidega korrektiive eesti maalikooli põhimõtetes ja lasi n-ö värvi vabaks. Tema maalid on disharmooniliselt ilusad ja pakuvad harjumatuid värvikooslusi, mida vaatajal pole siiski raske omaks võtta. V. Allsalu tõi Eesti maalikunsti jõulisust, mis sealt 1980. aastail oli lahkunud.
