Valerian Loiki teos „Interjöör kaminaga“ on kaunis ja tähenduslik ajasild – nostalgiline retroperspektiiv ühtviisi nii isiklikule kui ühiskondlikule mälule. Maali keskmes seisab lihtne, kuid kodune stseen: tuttavlik suvilasisustus koos puidust tuttavliku aiamööbli, klassikalise telliskivist kamina ja eesplaanil paikneva vokiga, mis viivad meid ajas tagasi 1970.–1980. aastate Eesti argireaalsusse. Need olid ajad, mil enamik peresid koges sarnaseid ruume, materjale ja vorme, mis ühtekokku moodustavad tänaseks justkui kollektiivse mälestuse.
Toolid on tühjad, kuid see vaikus pole üksildane – pigem ootuslik. Teoses on tugev kohalolu: justkui oleks hetk tagasi lahkutud või kohe taas saabumas. Vaataja kujutlusel lastakse rännata – ehk istusid siin kord meie vanemad, mängisime ise või arutati hilistel suveõhtutel tule paistel päevaplaane.
Loik käsitleb interjööri mitte pelgalt esemelise ruumina, vaid kandjana – kandjana ajale, identiteedile ja elule, mida see ruum endas on hoidnud. Tema värvivalik on soe ja kollakaspruun, toetades hubasuse ja turvatunde muljet. Ükski detail pole juhuslik – isegi seintele riputatud relvad ja gloobus mõjuvad kui jutustavad artefaktid, mis räägivad teadmisjanust ja seiklushimust, mis tollal tihti pidigi vaid gloobusega riiulil ka piirduma.
„Interjöör kaminaga“ on peegeldus ajast, mis oli lihtne, ent mitte tühine. See on soe kummardus kodu loovale ruumile ja nendele vaiksetele hetkedele, mis jäävad alatiseks meisse tallele.
