Terje Ojaver (snd 1955) on tunnistanud, et alguses teda skulptuur nii väga ei huvitanudki. “Tahtsin minna õppima disaini, mis oli toona väga popp. Tegin kaks aastat eksameid, aga sisse ei saanud,” on ta rääkinud. “Seejärel mõtlesingi, et kuradile disain, ma olen inimene, kes armastab maad ja loodust, palju kihvtim oleks õppida skulptuuri!”
Skulptorina alustas ta töötamist 1980ndate teisel poolel, mil nii kunst kui ühiskond hakkasid rappuma üha kiiremini puhuvate muutuste tuultes. Terje Ojaveri skulptuurilooming reageeris muutustele, kunstnik otsis nii vormides kui teemades punkte, mis oleksid kohakuti kaasajaga ja samas ei jääks pelgalt sotsiaalsete sündmuste kommentaariks, vaid oleks üldistused.
Nii on ka “Imetaja” ühtaegu väga isiklik ja samas poliitiliselt laetud skulptuur. Kunstnik ise kõneleb nõnda: “Selle teose tagamaad peituvad eelkõige ajas, millal see on loodud. 1990. aasta oli suurte muutuste ootuse aasta Eesti riigile, kes pidi lõpuks vastu hakkama võõrvõimule, ise riigina hakkama saama ja oma rahva ära toitma. Isiklikus plaanis olid samuti rasked ajad – üürikodu, talongid, vaesus nagu paljudel eestlastel. Kahe vabakutselise kunstniku peres oli poeg kasvamas, aga vastutustundliku naisena, emana ei saanud endale lubada veel teist last. Tuli kaitsta ja toita seda perekonda, mis sul juba olemas oli. Oma “Imetaja” skulptuuri luues ei mõelnud ma Kapitooliumi Emahundile ega Romuluse-Remuse legendile. Muidugi olin ma näinud teosest reprot kunstiajaloo loengus, aga küllap tekkis ajus sünopsis, elades Eestis möödunud sajandi kaheksakümnendatel.”
