Maal kuulub sarja “Punane piir”, mis oli eksponeeritud näitusel “VALGE PIIR PUNANE PIIR” 2012. aastal Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Meel on sarja saateks öelnud järgmist: Neid maale võib eksponeerida horisontaalses reas. Siis on nad kui ajas kulgev, ajajõe kaldal nähtav visuaalne jutustus maailmast ja elust. (…) teravalt veretundlik, elutundlik, armastusetundlik, piiritundlik, identiteeditundlik, loodusetundlik. … Piir tähendab algust ja otsa, ta on kuidagi seotud korraga. Kõige tähtsam neis teostes on pildi eesmist, valge värviga maalitud välja vertikaalselt või horisontaalselt pooleks või eri mõõtmetega osadeks jagava nööri harja peale pahema või parema nimetissõrmega / intensiivse punase värviga maalitud punane joon, eri välju eraldav punane piir! Ma ei tohi teda mingi muu viguriga õigustada, seletada, vabandada, lahjendada!
Raul Meel (sündinud 2. märtsil 1941) on eesti graafik, maalikunstnik, kujur, installatsioonikunstnik, tuleetendusekunstnik, luuletaja-konkretist ja mesinik. Graafikuna on ta kasutanud peamiselt serigraafiatehnikat; maalimisel akrüülvärvi. Ta on üks olulisemaid eesti kontseptualismi ja konkreetse luule esindajaid.
Raul Meel esindab 1970.–1980. aastate eesti kunstiuuenduse radikaalset tiiba ning teda tuntakse eesti kunsti kõige nimekama autodidakti ja autsaiderina.
Meel õppis 1959–1964 Tallinna Tehnikaülikoolis (TPI) elektriinseneriks ning tehniline taust andis talle kunsti suhtes teistsuguse vaatenurga. Kui Meel 1968. aastal liitus eksperimenteeriva kunsti ringkonnaga, kes tolereeris tema masinakirjaluuletusi, hakkas ta tajuma oma ühisosa Lääne 1960.–1970. aastate avangardkunsti mõttesuunaga. Meelest kujunes lühikese ajavahemiku jooksul Eesti tuntuim neoavangardi esindaja, kelle kunstikeeled haakusid minimalismi ja kontseptualismiga, mida riigis, kuhu Eestis tollal kuulus, püüti kõigi vahenditega keelustada. Meele loomingut saame seetõttu käsitleda poliitilise diskursusena, mis rõhutab erinemist, antagonistlikku vastandumist valitsevale kunstisüsteemile. Meele soov rääkida üht keelt Lääne kunstiuuendusega tähendas lahtiütlemist tavapärastest, Eesti kunstisüsteemist endast välja kasvanud võimalustest ja tähistajatest. Meele kunstivahenditel puudus ühine mõõt valitseva süsteemiga, veelgi enam – ta kasutas vahendeid ja meetodeid, mis kujutasid ohtu nii kunstitraditsioonidele kui ka valitseva diskursuse elementidele. Eriti radikaalset mõju avaldas seeriaprintsiibi rakendamine, mis võttis teoselt unikaalsuse ja ainukordsuse. Sama vastuvõtmatuks osutus Meele otsus vahetada pildile toetuv ikoonilik kujundikeel välja teksti vastu, mis lõhkus pildi struktuuri. Meele kunstidiskursust pole lihtne kirjeldada – see on hübriidne, hõlmates avangardkunsti kaanoni eri tahke.[1]
Meel oli samuti esimene eesti kunstnik, kes pälvis laiema rahvusvahelise tunnustuse ja võttis oma töödega osa Euroopa avangardkunstile orienteeritud näitustest. Kui ühiskondlik järelevalveaparaat ei suutnud takistada Meele tegevust kunstnikuna, võeti seda jõulisemalt kontrolli alla tema avalikud väljundid. Meel jäi ilma õigusest registreeruda vabakutseliseks kunstnikuks, tal puudus luba esineda näitustel, osta endale kunstitegemiseks vajalikke vahendeid või avaldada konkreetse luule käsikirju. Meel ei saanud viisat, et külastada näitusi, kus tema töid eksponeeriti, ning jäi ilma auhinnarahast, mida oli pälvinud. Meel elas kaksikelu – ta oli tavaline nõukogude teenistuja ja töötas kakskümmend aastat, 1962–1987 (v.a kolm aastat sõjaväge), vedelainemahutite tareerijana Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi Projekteerimise, Tehnoloogia ja Kujunduse Instituudis. Palgatöö ja stressirohked suhted kunstiavalikkusega ei suutnud aga teda takistada oma kunstnikukarjääri ülesehitamisel ja rohkete teoste loomisel.
Isikunäitused
- 1970 Kohvik Pegasus, Tallinn
- 1971 Tartu Ülikooli kohvik, Tartu
- 1971 Tallinna Kunstihoone (III korruse näitusesaal)
- 1974 Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi Projekteerimise, Tehnoloogia ja Kujunduse Instituut, Tallinn
- 1979 Eesti NSV TA sümpoosioni satelliitnäitus, Sangaste loss
- 1981, 1983 Vene Kaasaegse Kunsti Keskus, New York, USA
- 1982 Tallinna Kunstihoone galerii, Tallinn
- 1989 Eesti Kunstimuuseum, Tallinn
- 1989 Galleri GKM, Malmö, Rootsi
- 1990, 1994 Galerii Vaal, Tallinn
- 1991 Galleria Pelin, Helsingi, Soome
- 1992 International Images, Ltd., Pittsburgh, USA
- 1992 Kuopio Kunstimuuseum, Kuopio, Soome
- 1993 Galerie Ruben Forni, Brüssel, Belgia
- 1993 Tallinna Kunstihoone, Tallinn
- 2010 “Estonian Dialogue in Henry van de Velde’s Art Library”, Gent, Belgia
- 2014 Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega, Kumu kunstimuuseum, Tallinn
Grupinäitused
- 1971 Ljubljana graafika biennaal, Sloveenia
- 1972 Veneetsia kunstibiennaali kuraatorinäitus (trükigraafikakunst), Itaalia
- 1972 Krakówi graafi kabiennaal, Poola
- 1972 Viini graafi kabiennaal, Austria
- 1979 “World Art Competition: New Talent and Ideas”, Boston, Massachusetts, USA
- 1994 “Raul Meel ja Leonhard Lapin”, Musée Matisse, Musée Départemental Le Cateau-Cambrésis (Nord), Prantsusmaa
- 1995 From Gulag to Glasnost. CCCR’s non-conformist art. Zimmerli kunstimuuseum, Rutgersi Ülikool, New Jersey, USA
- 1997–1999 “Cartographers”, Zagreb, Horvaatia; Varssavi, Poola; Budapest, Ungari; Maribor, Sloveenia; Middelburg, Holland
- 2000 “Realities and Utopias”, Jane Voorhees Zimmerli Art Museum, New Jersey, USA
- 2001 “Tuli kaasaegses kunstis”, Pedvāle vabaõhu-kunstimuuseum, Talsi, Läti
- 2004 “Ilja & Emilia Kabakov ja Raul Meel”, Tallinna Kunstihoone
- 2011 “Books of Great Beauty”, Roger Raveelmuseum, Machelen-Zulte, Belgia
- 2012–2013 XXX Council of Europe Exhibition “The Desire for Freedom. Art in Europe since 1945”, Saksa ajaloomuuseum, Berliin, Saksamaa; Palazzo Reale, Milano, Itaalia; Kumu kunstimuuseum, Tallinn
- 2013 Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku, Kumu kunstimuuseum, Tallinn
- 2014 XVI Tallinna Graafikatriennaal “Kirjaoskus / Kirjaoskamatus”, Kumu kunstimuuseum, Tallinn
Tunnustus
- 1972 – 4. ja 3. preemia Krakówi graafikabiennalil, Poola
- 1974 – 2. preemia Frecheni graafikatriennaalil, Saksamaa LV
- 1979 – Kunstikriitikute preemia näitusel “World Art Competition: New Talent and Ideas”, Boston, Massachusetts, USA
- 1989 – Reklamteknik AB kunsti aastapreemia, Rootsi
- 1989 – Eduard Wiiralti nimeline preemia
- 1989 – Kristjan Raua preemia
- 1995 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
- 1998 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
- 2001 – 1. preemia “Tuli kaasaegses kunstis”, Pedvāle vabaõhukunstimuuseum, Talsi, Läti
- 2007 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[2]
- 2011 – 2. preemia Kaliningrad-Königsbergi graafikabiennaalil, Venemaa
- 2014 – Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia (1970.–1980. aastate kunstiuuenduse radikaalse tiiva markantne ja rahvusvaheliselt tunnustatud esindaja, jõulise isepäisusega oma kreedot järginud autsaider eesti kunstis, kelle loomingu mastaapsust rõhutas tagasivaatav näitus Kumu kunstimuuseumis)
- 2015 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
