Kurvitza 2013. aasta teos „Kui vanaisa oli purjus“ on korraga mälestus, müüt ja meeleolukas vaatus elu absurdsest. Kurvitz räägibki siin meid kõiki puudutavast nostalgilisest mütoloogiast, kus meie eelkäijate eksimused, naljad ja purjutamised on muutunud koduseks folklooriks, räägib ajast, mil purjus vanaisad olid veel armastusväärselt seikluslikud, vanaemad aga ei pidanud paljuks haarata ohjad ja hoogu sattunud vanameest kõrtsist kasvõi saanis koju kärutada ja (tuletõrje)autod … noh need olid punased nagu kommipaberid ja kihutasid sinna, kuhu jumal juhatas. Kuigi Tartu 1940 on siin ilmselt perekondlikku juhtumit tähistav ajalooline daatum, on see siiski ka seisund, kus romantika, hulljulgus ja argisus põimuvad ühte ja elu veereb, nagu oskaks see end ise joonistada.
Raoul Kurvitz (sündinud 3. veebruaril 1961) on üks Eesti kaasaegse kunsti silmapaistvamaid ja mitmekülgsemaid loojaid – kunstnik, muusik, näitleja. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri erialal (1984), kuid tuntuks saanud eelkõige installatsioonide, maalide ja performance’ite kaudu. Koos kursusevend Urmas Muruga moodustasid nad 1986. aastal rühmituse Rühm T, peagi liitus nendega arhitekt Peeter Pere ning veel kunstnikke ja loomeinimesi. Rühm T nimetas oma maaliloomingut külmaks ekspressionismiks, milles puudus kirg, mis oli distantseeritud, kuid ometi sekkuv. Toonane kriitika sidus Rühm T tegevust peamiselt postmodernismi ning transavangardi ja „ekspressionistliku dekadentsi” mõistetega. Rühm T tegutses 1990. aastate algusaastateni.
1997. aastal esindas ta koos Jaan Toomiku ja Siim Tanel Annusega Eestit esimest korda Veneetsia biennaalil. 1999. aastal oli Tallinna Kunstihoones ja selle esisel Vabaduse väljakul Raoul Kurvitza mastaapne isikunäitus “Sümfoonia si-bemoll minoor. Postapokalüptika”. Viimatine silmapaistev ja rahvusvaheliselt kaalukas näitus “Nende meeltes oli lõputu universum” toimus koos itaalia transavangardistidega aga 2023 aastal KUMUS.
