Õnne Eelma „Mets“ on kui ikoon, mustvalgesse pressitud tunnetuslik maastik, kus inimene ja loodus on kokku kasvanud. Naise pea sulandub tüvede ja okkakroonide mustrisse, justkui oleks ta ise metsa mälu – vaikne jälg, mis ei kao. Vertikaalsed vormid meenutavad nii puid kui kiriklikku vitraaži, mille kaudu valgus ei murdu, vaid sulab samasse rütmi. Teos ei kirjelda metsa, vaid kogeb seda – see on paik, kuhu sisenedes vaikime ja kuulame. Mets ei ole siin taust, vaid hingamisvorm. Naine aga selle ürgse metsa libahundilikult müstiline hing.

Õnne Eelma (1934 – 2006, pärisnimega Õnneleid-Astrid Põder) oli eesti graafik, kes õppis Tallinna Riiklikus Kunstiinstituudis (1955–1962) ja töötas hiljem õppejõuna Eestis (1977–1990). Ta alustas oma kunsti näitusega 1963. aastal, osales Tallinna graafikatriennaalidel alates 1968. aastast (pälvis 1977 eripreemia) ning valmistas töid sügavtrükist litokunstini, kasutades ka pastelli. Tema looming on tuntud looduslähedase, mõtteselge stiili ja helge ilmekuse poolest.