„Kõigi roheliste org” on visuaalne palve, kus kohtuvad kihilised maastiku- ja taevaelemendid. Teose võlvkaar moodustab justkui altari, kus aeg aeglustub ja looduse ürgne elujõud saab pühaks kogemuseks. See on väärindatud pilk loodusele, visuaalne žest, mille kaudu loomulik muutub pühaks.
Mirjam Hinn (s. 1990) on Tartu Ülikooli maaliosakonna viimane lõpetaja ja maalikunsti magister, kelle abstraktne ja dünaamiline kujundikeel uurib inimtaju ja teadvuse erinevaid tasandeid. Tema teosed kutsuvad vaatajat neid kogema kõigi meeltega ning nende sisemine impulss on korraga isiklik ja universaalne.
Hinni loomingut iseloomustavad kohati lopsakad pintslitõmbed, õrnuse ja jõulise dünaamika kokkumäng ning intuitiivsed kompositsioonid. Maalide aluseks on enamasti värv ja pintslitõmme, millest sünnivad rebitud servadega rütmilised kujundid. Värv on sündmus: tehislikud toonid, nagu erkroosa ja neoonroheline, kohtuvad tumedate ja sügavate varjunditega. Tumerohelised ja koobaltsinised toonid põimuvad ja neid elavdavad sageli helekollane, roosa, lilla ja magenta. Kavandid valmivad vaikuses, maalid aga helide saatel. Hinn käsitleb näitusi tervikteosena, kus värv, valgus ja heli toetavad üksteist. Selle suuna algust märkis tema 2018. aasta magistritöö „Tardunud helid“.
Kunstiajaloolane Kadri Asmer on kirjeldanud Hinni loomingut kui inimhinge maailmameresid ja saari. Tema sõnul „Hinn maalib meeltega“, Hinni kunstikeel haarab „kõike tervikuna, sh nii head kui halba erinevates kontsentratsioonides“ ning „kunstiloomise ja vastuvõtmise viis on sügavalt kogemuslik“. Suured pintslilöögid, jõulised värvipinnad ja rütmilised abstraktsed vormid mõjuvad nagu maailmakaardid, kus ookeanivetest tõusevad esile üksikud saared. Tekkisid maailmad, mida „justkui päriselt ei ole olemas, aga samas on ka – küll silmale nähtamatult, aga siiski meis kõigis“.
Hinn osaleb ühisnäitustel aktiivselt alates 2011. aastast, esmalt Eestis, seejärel Soomes, Leedus, Itaalias ja Saksamaal. Ta on pälvinud AkzoNobel kunstipreemia (2018), võitnud Noor Tartu konkursi (2019) ning olnud kaks korda nomineeritud Konrad Mägi preemiale (2020 ja 2024). Tema töid leidub Tartu Kunstimuuseumi kogus ning erakogudes Eestis, Prantsusmaal ja Itaalias. Olulisim suurteos on Tartu kohtumaja fuajeed täitev monumentaalmaal „Valgus seguneb varjudega“ (2025).
