Miljard Kilk (1957) lõpetas 1976. aastal Tartu Kunstikooli naha kunstilise kujundamise erialal. Pärast kooli lõpetamist suunati Kilk Vanemuise teatrisse, kus aastatel 1976–1977 töötas dekoraatorina ning aastatel 1979–1981 Tartu Ülikooli Kunstikabineti laborandina. Hiljem töötas peamiselt vabakunstnikuna ning aastani 1995 Tallinfilmis joonisfilmi lavastuskunstnikuna. Ta oli Priit Pärna multifilmide värvikunstnik. Alates 1983. aastast on Kilk Eesti kunstnike Liidu liige. Maalinud on ta peamiselt hüperrealistlikke linnavaateid ning loonud figuurikompositsioone ja fantastika sugemetega maale.
Mitmed Kilgi 1970. aastate lõpul Tartu slaidimaalikoolkonna esinumbrina loodud tööd, nagu “Let´s go!”, “Köögis” ja “Hotellid” kuuluvad Eesti kunstiklassikasse. 2024. aastal tõusis Miljard Kilk aga kalleimaks elavaks kaasaegseks Eesti kunstnikuks.
Miljard Kilgi näituse puhul 2009. aastal Vaal galeriis, kus ta eksponeeris oma nn fantastilise realismi võtmes nägemusi, kirjutas Ants Juske: “Kilgi maalid on küllastatud nii süžee, värvi kui ka faktuuride poolest. Ühes pildis on kümne pildi materjal. Nimetaksin Kilgi maale barokseteks. Siin on nii palju maalilist segadust, ülevoolavat fantaasiat, millega ta käib ümber pillavalt. Küllap on nendes piltides ka Kilgi kogemust sellest ajast, kui ta töötas Vanemuises dekoraatorina ja hiljem joonisfilmis.”
Kilk ise andis intervjuu, kus oma töömeetodit kirjeldades lausus, et visandab lõuendile oma ideed ning mõnel lõuendil on kohati isegi näha pliiatsiga alla joonistatud kompositsiooni. “Kui ma rahule ei jää, võtan kas või kümme korda värvi maha. Teos tuleb õigel ajal lõpetada ja kõige õnnestunumad on mul tavaliselt ühe hooga tehtud pildid,” ütleb ta. “Kellegi silmis võib näida nii mõnigi minu pilt liiga kirju või juttu selles liiga palju, aga ma olen leidnud need detailid ja sümbolid oma idee väljendamiseks. Kui inimene tahab kaasa mõelda, siis ta leiab ka loo üles.” Kilk lausus ka, et “kõige tähtsam on ju idee, mille nimel maalin ja vahel kestab pildi sünniprotsess kolm-neli kuud. Mulle on olulised jutustuse dünaamika, samuti värviemotsioon – kui inimesele lugu ei meeldi, soovin, et teda paeluksid värvid. Olen seni kõigisse oma allegoorilistesse teostesse üritanud killukesi tänapäevast tuua ning ka kunstiajalugu ja mütoloogiat põimida. Minu pildid on neile, kes armastavad maalikunsti ja tahavad selle üle arutleda. Kui vaataja oskab öelda, miks talle teos meeldib või ei meeldi – siis on juba hästi.*
*Allikas: Vikipedia, Haus galerii.
