Oksjon lõppenud
{{timer_m}} m {{timer_s}} s

Oksjon on alanud

Iga teose oksjon kestab 2min. Kui viimase 50 sekundi sees on tehtud uus pakkumine, pikeneb oksjon iga kord 50 sek võrra. Soovitame oma pakkumist mitte jätta viimastele sekunditele!

Oksjon pausil Eelpakkumised Oksjon alanud Viimased panused Oksjon lõppenud
Lõppeb kohe...
Tegemist on automaatpakkumisega

Veebis saate pakkuda astme kaupa lihtpakkumisena ja/või sisestada automaatpakkumisena enda poolt määratud maksimaalne summa. Iga kord, kui konkureeriv pakkuja teeb uue pakkumise, teeb automaat teie nimel vastupakkumise väikseima võimaliku sammuga. Ülemmääraks on teiepoolt määratud maksimaalne summa. Kui teid on ülepakutud, teavitatakse teid e-posti kaudu.

Pakkumisi pole veel tehtud. Ole esimene pakkuja!

  • - Alghind
    26. okt 2024
    1600


  • 822 Konkurent
    8. nov 2024, 20:18:45
    1500
  • 687Konkurent
    30. okt 2024, 14:26:53
    1400
  • 122Konkurent
    30. okt 2024, 14:26:53
    1300
  • 687Konkurent
    28. okt 2024, 20:25:11
    1200
  • 181Konkurent
    28. okt 2024, 20:25:11
    1200
  • 687Konkurent
    28. okt 2024, 16:18:09
    1100
  •  Alghind
    26. okt 2024
    1100
Pakkumise info Pakkumise astmed Ostuinfo

Märt Bormeister (1916-1991) oli eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog. Õppis 1931-1937 dekoratsioonimaali erialal Roman Nymani ja August Janseni käe all Riigi Kunsttööstuskoolis. Jätkas õpinguid Pallases Aleksander Vardi käe all (1939-1941). II maailmasõja ajal liitus tagalas Jaroslavi kunstnike kollektiiviga, mille järel avanes talle võimalus osaleda vabakuulajana loengutel Moskva Kunstiinstituudis. Peale sõda oli Märt Bormeister 45 aastat Kunstiinstituudis akvarelliõppejõud ja esimene, kes hakkas süstemaatiliselt õpetama värvusõpetust.

Tema enda kunstnikukäekiri on realistlik, koloriit napp, isegi kokkuhoidlik. Värvid on justkui Eesti loodusest maha kirjutatud: tumepruun, napp roheline, karm sinine. Ta näeb ilu karmuses, nappuses ja lihtsuses.

P.Ausman on tabavalt kirjutanud Bormeistri taluvaadetest: Bormeistril näib olevat taludega mingi sügavam isiklik suhe, justkui oleks ta püüdnud jäädvustada millegi kaduva nostalgilist lugu, vaadates ikka ning taas kaevukooguga õuele või rehetubadesse, mille koldeis veel põlemas tuli.

Nii on seegi siin ( laiendatud ka antud 1975a teosele “Rehetuba”) vaade igatsusse vaikuse ja rahu järele kusagil kambris metsade vahel, kus laual põleb küünal, ei helise telefon, ei surise teleriekraan ega ole üldse midagi, mis laseks muul ilmal inimese mõtterahu segada.