Mäetamm: “Tegin selle teose 1990 aasta jaanuaris. Tol ajal oli Kunstiakadeemias nii, et talvevaheaeg langes millegipärast jaanuarikuu teise poolde. Et mu mõlemad vanemad parasjagu kusagil asjatoimetustel olid, veetsin ma vaheaja Karksi-Nuias ja muudkui kütsin ahju, et majas veetorud ära ei külmuks. Peantunnistama, et kütsin ahju isegi natuke üle, nii et kandiline plekkahi läks igast küljest veidike kummi ning jäigi kummi. Kütmise vahepeal ma mõistagi maalisin. Tüüpiliselt tollele perioodile maalisin guaššidega paberile ja kõbisin seda kõike pärast vajadusel natuke pastellidega. Ja tüüpiliselt tollele perioodile tegutsesid mul maalidel niisugused veidi pikaks venitatud inimesed. Optimistlikult marssiv ja risti õla peal kandev Jeesus oli tõenäoliselt hiljutiste jõulude järelkaja. Peeti meil ju 80-ndate lõpus-90-alguses jõule korraliku kära ja müraga, kirikud olid Jõuluõhtul puupüsti täis ja jõululaulude kaja ei kadunud kõrvust enne suurt kevadet. Tegin Jeesuse risti esmalt mingi garaazist leitud metallik-kuldse värviga, aga see ei näinud nii hea välja kui ma tahtsin ja tegin selle hiljem mustaga üle. Praeguseks on see must kenasti krakleesse tõmmanud ja alt paistab välja seesama algne kuld ja peab ütlema, et nii meeldib mulle veel eriti. Jeesuse samm on nõtke ja reibas, nii nagu mul endalgi noorena (naine ikka ütles toona, et mul on imelik vetruv kõnnak ja see vist ei olnud mõeldud just komplimendina) ning näib, et ta läheb tegelikult hoopis kusagile peole, mitte aga Kolgata mäele hukkamisele. Niisugune reibas Jeesus, kellest kohe varsti hakkas mu piltidel välja arenema see lame ja lapik must laikmees.”
“Tegin selle teose 1990. aasta jaanuaris. Tol ajal oli Kunstiakadeemias nii, et talvevaheaeg langes millegipärast jaanuarikuu teise poolde. Et mu mõlemad vanemad parasjagu kusagil asjatoimetustel olid, veetsin ma vaheaja Karksi-Nuias ja muudkui kütsin ahju, et majas veetorud ära ei külmuks. Pean tunnistama, et kütsin ahju isegi natuke üle, nii et kandiline plekkahi läks igast küljest veidike kummi ning jäigi kummi. Kütmise vahepeal ma mõistagi maalisin.
Tüüpiliselt tollele perioodile maalisin guaššidega paberile ja kõbisin seda kõike pärast vajadusel natuke pastellidega. Ja tüüpiliselt tollele perioodile tegutsesid mul maalidel niisugused veidi pikaks venitatud inimesed. Optimistlikult marssiv ja risti õla peal kandev Jeesus oli tõenäoliselt hiljutiste jõulude järelkaja. Peeti meil ju 80-ndate lõpus-90-alguses jõule korraliku kära ja müraga, kirikud olid jõuluõhtul puupüsti täis ja jõululaulude kaja ei kadunud kõrvust enne suurt kevadet. Tegin Jeesuse risti esmalt mingi garaazist leitud metallik-kuldse värviga, aga see ei näinud nii hea välja kui ma tahtsin ja tegin selle hiljem mustaga üle. Praeguseks on see must kenasti krakleesse tõmmanud ja alt paistab välja seesama algne kuld ja peab ütlema, et nii meeldib mulle veel eriti.
Jeesuse samm on nõtke ja reibas, nii nagu mul endalgi noorena (naine ikka ütles toona, et mul on imelik vetruv kõnnak ja see vist ei olnud mõeldud just komplimendina) ning näib, et ta läheb tegelikult hoopis kusagile peole, mitte aga Kolgata mäele hukkamisele. Niisugune reibas Jeesus, kellest kohe varsti hakkas mu piltidel välja arenema see lame ja lapik must laikmees.”
