Maret Olveti teos mõjub kui sõnum iidsete aegade tagant. Otsekui vaikne loits või maaema pilk, mille ülesanne pole tulevikku ennustada, vaid inimest hoida. Rukkilille meenutav iiris kannab endas rahvuslikku identiteeti, iidsed mustrid ja rändrahnud mäletavad endiselt meie esiisade jälgi. Teose keskne silm näeb. Siin ei vaata inimene maad, vaid maa vaatab inimest. Ja küsib meilt, kas me veel oskame märgata maa vaikseid, ennetavaid hoiatusi.