Oksjon lõppenud
Pakkumise astmed

Pakkumise astmed

Intervall (EUR) Samm (EUR)
50 – 1000 50
1000 – 3000 100
3000 – 10000 200
10000 – 50000 500
50000 – 100000 1000
100000 – … 5000

Tiraaž 39/50

Malle Leis (1940 – 2017) oli eesti maalikunstnik. Malle Leis õppis Tartu Kunstikoolis aastatel 1958–1961 ja ERKIs aastatel 1961–1967. Tema põhiliseks maaliõpetajaks oli Lepo Mikko. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige, mis andis võimaluse tegutseda vabakutselise kunstnikuna. Malle Leis kuulus rühmitusse ANK 64. 1964. aastal korraldati näitus, mis oli nende esimene ning tähtsaim eneseväljendusavaldus. Koos rühmituses osalenud Tõnis Vindi, Jüri Arraku, Marju Mutsu, Kristiina Kaasiku, Aili Vindi, Tiiu Pallo-Vaigu, Enno Ootsingu ja Tõnis Laanemaaga sai alguse ka Malle Leisi loominguline kujunemine. Kõigile neile noortele kunstnikele oli iseloomulik laiahaardeline hariduslik õpetatus ning maitsekalt erk tegelikkustaju ning seda püüti väljendada viimistletud vormisüsteemi kaudu.
1970. aastal valmis esimene siiditrükitehnikas töö. Koostöös abikaasa Villu Jõgevaga loodi täiesti unikaalne, väga suurel käsitöömahul põhinev siiditrükitehnoloogia, mida kasutati pidevalt aastani 2000. Uue motiivina tulid Malle Leisi loomingusse 1972. aastal hobused. Vikerkaarte ja hobuste kõrval on armastatud motiiviks olnud ka maasikad, tuules õõtsuvad rohukõrred ning lopsakalt õitsele puhkenud lilled. Leis võttis kasutusele ka motiivi katkestamise, kus näiteks keskosal paiknev motiiv on läbi lõigatud pinnaga, ning see jätkub külgosal. Omalaadseks elemendiks Leisi kompositsioonis on suurte tühjade pindade rakendamine. Suur kaal Leisi loomingus on üksikute detailide konkreetsus. On töid, kus nimetus ja kujutatu viitab sellele, et kunstnik on hakanud üha enam armastama tagasipöördumist. Seda võib märgata ka kunstniku enda poolt teostele pandud nimedes, mis korduvad ning kus Rooma number viitab sellele, et tegu on juba kord kujutatud teema uue variandiga. Malle Leisil oli 1970. aastate paiku teistest erinev värvikasutus, see tähendab, et Leis kasutas oma töödes popkunstile omaseid puhtaid toone, samuti jäi silma ka maaliruumi loomisega, kus ta on täielikult lahti öelnud illusoorse ruumi loomisest, aga ka tollasele abstraktsele kunstile omasest klassikalistest kompositsioonidest.