Leonhard Lapin (1947–2022) oli Eesti kunstnik, arhitekt ja luuletaja, kelle loomingul on olnud sügav mõju Eesti visuaalkultuurile alates 1960. aastate lõpust. Ta lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1971. aastal arhitektina ning tegutses hiljem ka Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorina. Lapin oli üks eesti avangardkunsti juhtfiguure, kes tutvustas ja arendas Eestis popkunsti, suprematismi, tehnoloogilist futurismi ja kontseptuaalset kunsti. Tema looming hõlmab graafikat, maali, installatsioone, arhitektoone, performance’eid ja kirjandust. Ta oli ka aktiivne kunstiteoreetik ja arhitektuuriloolane, kelle tekstid ja ideed on mõjutanud mitmeid põlvkondi. Lapini kunstis põimusid vaimsus ja tehnoloogia, inimene ja masin, ruum ja tühjus. Tema töödes on tunda sügavat huvi Zen-budismi, geomeetrilise abstraktsiooni ja eksistentsiaalsete küsimuste vastu. Ta pälvis mitmeid tunnustusi, sealhulgas Kristjan Raua preemia (1989) ning rahvusvahelisi graafikaauhindu. Leonhard Lapini pärand on mitmekihiline ja mõjukas – ta jääb Eesti kunstiajalukku kui uuendaja, mõtestaja ja piire nihutav looja. Teos „25 naeratust. Hommage à A. Warhol“ kuulub kunstniku Suprealismi sarja, mille kaudu ta astus dialoogi 20. sajandi kunstiklassikutega, sealhulgas Andy Warholiga. Antud töö on visuaalne kommentaar kuulsuse, korduvuse ja identiteedi teemadele, mida Warhol ise oma loomingus käsitles. Lapin kasutab popkunsti esteetikat, ent dekonstrueerib selle avangardistliku täpsusega, tuues esile naeratuse kui kultuurilise märgi – korduv, tuttav, ent samas mitmetähenduslik. See on näide Lapini oskusest ühendada esteetiline provokatsioon ja kunstiajalooline kommentaar, olles ühtaegu austusavaldus ja kriitiline peegeldus. Teos kuulub kunstniku küpsesse perioodi, mil ta aktiivselt mõtestas kunsti rolli ühiskonnas ja kultuuris.
