Tegemist on Jüri Arraku ühe kõige tuntuma teosega, mille suured mõõtmed, jõulised värviakordid, grotesksed kangelased, religioossed viited ning poliitiliselt laetud süžee liigitavad maali Arraku krestomaatiasse. Teose maalis ta ilmselt 1976. aasta kevadel ning näitusele panduna põhjustas see hämmeldust ja samas mõjus tuttavana, sest nagu üks arvustaja sõnastas – muremõtteid oli Arrak mõelnud ka varem. Siinkohal mõtleb ta ilmselt 1970ndatel üha aktuaalsemaks muutunud looduskaitse teemasid, mis olid tihedalt seotud Eesti identiteediga ja ohutundega selle kadumise suhtes. Piibellikku koreograafiat meenutav personaažide paigutus (keskel lunastaja, tema ümber tunglemas jüngrid ja teised) on toodud tänapäeva ning välja pakutud tõsiste meeste (ja vist ka mõne naisterahva) koosolekuna. Kas koosolek jõuab kuhugi või on pilt mõeldud tühjaksjooksnud arutelu võrdpildina, kus tühjad lehed viitavad lõputule analüüsile, samas kui loodus kärbub – mõlemad tõlgendused on võimalikud.
Tuntud kunstikriitik märkis 1976. aasta kevadel maaliga kohtudes, et Arrakul “näib käsi olevat lahti läinud” ja “tema maalimislaad, ka tööde probleemiasetus on õigupoolest ju endine, kuid juurde on tulnud laia joont, monumentaalsust”.
Maalikunstnik Ilmar Malin avaldas aga maalist ja temaga koos eksponeeritud “Mees trepil” lausa eraldi artikli, kus kirjutab:
“Jüri Arrak pole oma loomingulises väljenduses kunagi mõistu- või kauduütlev. Igas tähenduses astub ta pildist välja, kujutab seda, mida tunneb vajaliku olevat, küsimata, kas see on kõigile arusaadav, kas see on ka igaühe silmadele meeldiv. Selline otseväljendamine on Arraku üks tugevamaid külgi. Tihti see ka veenab. Arraku piltidel on loodus enam jaolt ruumiline-fantastiline, figuurid skemaatilised-pinnalised. Kujundid on küll selgepiirilised, kuid neil puudub otsene esemelisus. Ta esitab n-ö asja ideid, mitte asju endid. /…/ [Arutelu looduskaitse teemal:] Kompositsioon on nagu renessansiaegselt pildilt pärineva püha õhtusöömaaja pilamine, “väärika situatsiooni” esitamine groteskis, mis ehk õigustab ka liigset formaati. /…/Arraku groteskidele on iseloomulik värvi ja kujundite teatav kontrastsus. Tema värvid on enamasti selged ja teravad, värvipindu lõpetavad kujundid (eriti olevuste kujutised) aga amööbilikult vedelad, olles nagu alati valmis oma kuju muutma. Need kolmnurkse skeemiga pead näivad Arrakut painavat, rahulejätmatult jälitavat, võimalusega vaatajale tüütavaks saada. Kuid selles võikas kontrastis on sugestiivsust.”
