Johannes Võerahansu (1902–1980) lõpetas Kõrgema Kunstikooli Pallas 1936. aastal Ado Vabbe maaliateljees. Tema loominguline karjäär algas 1930. aastate teisel poolel, mil ta kujunes välja kui tundliku koloriidiga maastikumaalija. Võerahansu on tuntud eelkõige poeetiliste maastike, külamotiivide ja figuurikompositsioonide poolest, kus kohtuvad realistlik kujutusviis ja süvenenud atmosfääritunnetus. Tema maalid peegeldavad Eesti maaelu, looduse ja inimese vahelist sidet, sageli vaikse melanhoolia ja ajatu rahu võtmes. Võerahansu oskas tabada valguse ja varju vahekordi, luues teoseid, mis on ühtaegu dokumentaalsed ja poeetilised. Ta töötas mitmetes kunstikoolides õppejõuna ning mõjutas tugevalt Eesti kunstihariduse arengut. Johannes Võerahansu looming kuulub Eesti maalikunsti klassikasse ning on kõrgelt hinnatud nii kollektsionääride kui kuraatorite seas. „Ootajad“ on üks Võerahansu hilisloomingu silmapaistvamaid figuurijoonistusi ja kuulub tema loomepärandi sügavama ja tundlikuma poole hulka. Siin on tunda kunstniku sisemist sidet talurahva ja rannainimeste maailmaga – nende vaikse väärikuse, töö ja ootuse rütmiga. Võerahansu kujutab rannaküla elu arhailise ja ajatu nähtusena, kus inimesed, paadid ja maastik on ühe ja sama hingamise osad.
Tumedates söejoonistes ärkavad ellu kalurid ja nende pered, lapsed ja naised, kes ootavad merelt tagasipöördujaid. Paadid ja võrguvirnad moodustavad omaette arhitektuuri, mille vahel voolab aeg märkamatult. Kõik tundub olevat peatunud – ja ometi liigub elu edasi omas tempos.
Võerahansule iseloomulik üldistus ja jõuline vorm annavad lihtsatele rannatüüpidele universaalse mõõtme. „Ootajates“ pole pelgalt rannaküla argipäev, vaid ka sügavam inimlik seisund – vaikne alistumine looduse rütmile ja usk, et meri annab tagasi need, keda ta võtnud on. See on töö, mis ei räägi mitte ainult ühest ajast, vaid ajatusest.
