„Kiusatus“ on värvikas ja otsekohene pilguheit iha ja moraali igavesse vastasseisu. Alasti naine toetub aknalauale kui maailma keskpunktile. Nähtav, vaba ja iseenesestmõistetav. Allpool vaatab teda aga tuttavlik kiusatustele ahvatleja. Ent seekord näib viimane olevat sattunud hoopis ise kiusatusse. Ilmar Torn esitab siin kiusatust kui igavest rollimängu. Kes keda ahvatleb? Kes keda testib? Ja kas süü on üldse kellelgi?
Midagi tuttavlikku oleks siin aga justkui veel… Kas pole siin vanameister Torn hoopis iseeenast muheda muigega portreteerinud? Torn, kelle pilk noorusele ei tuhmunud iial ja kes võib-olla nüüdki, teispoolsusest, saadab ühe armastava pilgu maistele rõõmude poole? Just selline muhe eneseiroonia iseloomustabki Torni loomingut. Ta ei tee nalja teiste üle, vaid ainult iseenda kulul – soojalt ja humoorikalt.
Selles töös ei ole häbi ega moraliseerimist. On vaid muie ja vaikiv teadmine, et kiusatus ei kao kunagi. Ja nii ongi, sest kui kaoks, kaoks vist ka elu ise. Kiusatus on osa elujanust. Õnneks.
Ilmar Torn (1921-1999) oli eesti kunstnik. Sündis Kuressaares kunstihuvilises perekonnas, tema isa oli andekas joonistaja. Lõpetas 1940. Saaremaa gümnasiumi ning astus vanemate soovitusel Tartu Ülikooli meditsiini õppima. Pärast sõda töötas ta ajakirjanikuna, 1950. aastal astus ta graafika erialale Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituuti, mille lõpetas 1955. aastal. Ilmar Torn töötas vastasutatud Eesti Televisiooni esimese kunstnikuna. 1959. aastal võeti Torn vastu Kunstnike Liitu, kus ta oli aastail 1962-1967 vastutav sekretär, 1967–1985 esimees. Alates 1958. aastast tegutses vabakunstnikuna, kuni 1974. aastal asus tööle ERKI lektorina ja lõpuks professorina.
