Kuidas kaasaegset kunsti lahti mõtestada? Kunstniku käest võiks ju küsida, aga kuhu jääks siis avastamisrõõm? Ühel teosel võib olla tuhat ja üks tõlgendust. Siin lihtsalt üks neist. Pisut pöörane, aga miks ka mitte?
Mari oli sotsiaalmeedia toidublogija, kelle moto oli: „Kui toit ei näe välja nagu kunst, siis miks seda üldse süüa?“
Ühel laupäeval otsustas ta valmistada midagi eriti eksootilist ja peent, et oma jälgijaid rabada. Ta leidis internetiavarustest trendika Aasia retsepti nimega „Kuldkala õrnas ingveri-tsitruse marinaadis keelel“. Retsept lubas unustamatut idamaist maitseelamust ja vapustavat visuaali.
Mari pani selga oma parimad riided, tegi meigi ja värvis huuled ülipüsiva, veekindla neoonpunase huulepulgaga (kandis peale tervelt neli kihti, et pildil läigiks). Ta võttis spetsiaalsest gurmeepoest ostetud pisikese marineeritud kuldkala, asetas selle pintsettidega täpselt oma keele keskosa peale, tegi suu graatsiliselt lahti ja tõstis telefoni, et teha täiuslik selfi.
Just sel hetkel astus kööki tema kass nimega Räim, kes nägi laual tühja kalakarpi, tegi kõva “MJÄU!” ja hüppas Marile otse selga.
Mari ehmatas, tõmbas kopsud õhku täis ja – KLUPS – kala oligi kurgus. Koos sabaga.
Paanikas Mari hakkas köhima, öökima ja vett rüüpama. Õnneks oli kala väike ja marinaad libe, nii et see läks puhtalt alla, aga meik oli rikutud ja hing kinni. Kui ta lõpuks rahunes, võttis ta uuesti ette arvuti, et vihast kommentaari kirjutada, ja märkis alles siis retsepti allosas pisikeses kirjas olevat hoiatust:
„Märkus: Tegemist on metafooriga! Kala tuleb enne serveerimist pannil praadida ja asetada sea- või veisekeele viilule. Mitte panna elusat või tervet kala omaenda suhu.“
Pildile on jäänud täpselt see sekund enne kassi rünnakut – hetk, mil Mari sai aru, et tippkokka temast ei saa, ja mõtles vaid ühele: “Nii, see on küll puhas MAITSE ASI…”
Heiki Kähr(1967) kuulub nende kunstnike hulka, kes valdavad ühtviisi hästi nii realistlikku maalikeelt kui ka visuaalse loo jutustamist. Reeglina lugude, mida päriselus tõenäoliselt kunagi ei juhtu, kuid mida vaadates tekib tunne, et äkki siiski juhtus. Tema tehniline realism on sedavõrd tugev, et isegi absurdsus tundub korraks usutav.
