Lõpetanud kiitusega Kunsttööstuskooli, astus ta 1938. aastal Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhatusel algasid süvenenud maaliõpingud. Ta lõpetas kooli 1940. aastal maalijana.

Nõukogude okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta 1941. aastal Punaarmeesse ning kuulus 1942. aastast Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Jaroslavlis tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard Sagrits. Jaroslavli perioodil valmis kunstnikul sari rindejoonistusi ja -maale, samuti joonistas ta kaasjaroslavlasi. Sageli pidid kunstnikud töötama paaris, Okas pandi paari Eduard Einmanniga. 1944. aastal kutsuti Evald Okas tööle Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Ta töötas algul maali- ja seejärel aastakümneid graafikakateedris. Tema õpilased on olnud Ludmilla Siim, Tõnis Vint, Peeter Ulas, Marju Mutsu, Herald Eelma, Kaisa Puustak, Marje Üksine, Naima Neidre, Enno Ootsing, Tõnu Soo, Heldur Laretei, Allex Kütt – kogu eesti graafikute paremik mitmest aastakümnest. Okas sai 1954. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi professoriks ning 1993. aastal Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks.

1950. aastate teisel poolel hakkas Okas viljelema graafikat. Ta on loonud üle 3000 portree- ja aktimotiividega eksliibrise. Evald Okas armastas kujutada arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. 1970. aastatest maalis Okas meelelisi akte ja erksakoloriidilisi teatraalseid figuurikompositsioone. Ta tõi eesti maalitraditsiooni ja graafikasse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest.