Veealune stseen kuulub seeriasse, mis uurib sukeldumist ja sügavustesse hääbumist. Kujutatud figuur eksisteerib tundmatus ruumis, vajumise ja ujumise piiril. Selles vahepealses seisundis venib aeg ning tähendus muutub voolavaks. See on portree limbos viibimisest – ebakindlast seisundist, kus kindlustunne puudub.
Seeria lähtub 16. ja 17. sajandi Euroopa nõiajahtidest, mil süü või süütuse üle otsustamiseks kasutati niinimetatud “ujumiskatset”. Kahtlusalusel seoti käed-jalad kokku ja visati jõkke. Kes jäi pinnale, mõisteti süüdi, kuid põhja vajunut peeti süütuks – sageli saatuslike tagajärgedega. Ellujäämine polnud kummalgi juhul tagatud, mistõttu muutus vesi, mida peetakse puhtuse sümboliks, jõhkraks kohtunikuks.
Elisa Margot Winters (2000) on eesti-ameerika maalikunstnik, kes töötab peamiselt õlimaali, joonistuse ja vitraažiga. Tema figuratiivsed maalid ühendavad ajaloolise sümboolika kujuteldavate narratiividega, ammutades inspiratsiooni iidsetest traditsioonidest nagu alkeemia, folkloor ja muud keskaegsed kombed. Selle raamistiku kaudu kujutab ta ebamugavaid eksistentsi ja meeleheitlikkuse teemasid. Wintersil on Eesti Kunstiakadeemiast maalikunsti bakalaureusekraad ning ta on täiendanud end Plymouthi Kunstiülikoolis ja Valencia Polütehnilises Ülikoolis.
Wintersil on olnud mitmeid isikunäitusi Tallinnas ning ta on osalenud erinevatel grupinäitustel Eestis, Inglismaal, Slovakkias ja Austrias. Ta kuulub Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liitu.
Winters: “Maalikunst on ajalooline artefakt, mis näitab, kus kultuur on omadega. See on alati tahest tahtmata oma kaasaja produkt, alati otseses seoses ühiskonnas toimuvaga. Alati saab maalist välja lugeda, mis on sel aja hoiakud, moed, mured, poliitilised vabadused. Maalikunst on vahend, mille kaudu rääkida isiklikest, jagatud, mineviku ja ka üldiselt inimkonna kogemustest.”
