Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 1898 Peterburi kubermang – 8. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti graafik. Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo maakonnas Gubanitsõ vallas Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. 1909. aastal kolis pere Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Pärast Esimese maailmasõja puhkemist kolis pere Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni. Ta määrati soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse.
Kui sügisel 1919 asutati Tartus Kunstiühingu Pallas kunstikool, palus Wiiralt end üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada. Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafikaõpetajat tollal koolis veel polnud. Aastatel 1922–1923 jätkas Wiiralt Georg Kindi soovitusel oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias professor Selmar Werneri meistriklassis. Seal viljeles ta erinevaid sügavtrükitehnikaid, enda jaoks uudsena ka litograafiat. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases. 11.–18. mail 1924 toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus. Wiiraltilt oli näitusel 114 teost: illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri. Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925).
1925. aastal määras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis. Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt Jaan Grünbergiga, kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor Aleksander Ipsberg ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis 1933 ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest. Mais 1927 toimus Wiiralti isikunäitus, kus oli eksponeeritud umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust. Tuntuim ja esinduslikum teos oli ka käesoleval oksjonil pakutav “Naised silinditega” (1927 ofort). 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre’i galeriis, kus valmis ka oksjonil pakutav, Wiiralti loomingus haruldane viievärviline akvatinta “Natüürmort”. Teose kohta täpsem info Mai Levini aktis. Palun pane tähele, et teosel on signeeringud/dateeingud plaadil, käsitsi signeering puudub. Kuigi kunstnik enne Teist maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel Riias, Helsingis, Berliinis, Moskvas, Kaunases ja 1933. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud graafikanäitusel Prahas. Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931), Philadelphias (1928), Strasbourgis (1931) ja Amsterdamis (1935). Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär Alfred Rõude 1936. aastal näituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud teosed, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust. 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. Kunsti Aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena. Wiiralt pälvis kuldmedali ning välja pandud 21 teosest müüdi 13.
21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis. Reisil Marokosse lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, näiteks “Noor araabia poiss” (1940) ja “Berberi tüdruk kaameliga” (1940). 1939. aasta sügisel, pärast Teise maailmasõja puhkemist, naasis Eduard Wiiralt Eestisse, kus lõi sellised teosed nagu “Eesti neiu” (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), “Viljandi maastik” ja “Virve” (mõlemad 1943, kuivnõel), “Monika” (1942, metsotinto) ja “Kaameli pea” (1939, puulõige).1939. aasta septembril kolis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha Riigi Trükikojas. Teise maailmasõja ajal elas kunstnik Eestis.1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi kus ta 55-aastaselt maovähi tagajärjel suri. Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema gravüürid, joonistused, sketšid ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik Karl Robert Pusta eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada Stockholmis Eesti Komitee haldamisel. 2005. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle Eesti Kunstimuuseumile.
2004. aastast annab Kultuuriministeerium igal aastal välja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul. Riikliku rahastause lõppemise tõttu 2025 aastal on aga alates 2024 aastast Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi väljaandmise toetaja kunstigalerii Eesti Kunsti Oksjonid.
This auction has ended
Pakkumise astmed
| Intervall (EUR) | Samm (EUR) |
|---|---|
| 50 – 1000 | 50 |
| 1000 – 3000 | 100 |
| 3000 – 10000 | 200 |
| 10000 – 50000 | 500 |
| 50000 – 100000 | 1000 |
| 100000 – … | 5000 |
Vajad abi? +372 5090348
